Riigi jahimaade edasine saatus tekitab ohtralt küsimärke
Tõsiasi, et ükski asi ei saa kunagi korda, kehtib ka Eesti jahinduses. Siiani on suudetud suuremas osas jahindust puudutavatest küsimustest kokku leppida, samas on küsimus riigi kasutuses olevate jahipiirkondade edasise käekäigu kohta tekitanud viimasel aastal palju spekulatsioone. Eriti huvitab asjaosalisi vabaks jäävate jahimaade saatus. Kas riigipoolne jahipidamine taganeb või on taandujaks hoopis riigi jahindus?
Mullu septembris vastu võetud jahinduse arengukavas öeldakse, et praegu riigi hallata olevast kümnest jahipiirkonnast jääb Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK) pärast reorganiseerimise lõppu ainult üks. Ja kui riigile jääb tulevikus jahinduspoliitika kujundaja ning järelevalvaja roll, siis on selge, et plaanis on riigipoolsest jahipidamisest taanduda.
Positiivsed muutused
Miks on arengukavas jõutud arusaamisele, et see 9% kogu Eesti jahialast, mis riigi kasutusse jäetud ja kus jahindustegevust korraldab RMK, on liiga palju? Aastaid tagasi olid võim ja vägi seda meelt, et nimetatud 9% on minimaalne, mis riigi käes olema peab.
Mine võta kinni, kas nüüdse meelemuutuse põhjuseks on asjaolu, et RMK jahipidamine on kuni viimase ajani kahjumis olnud. Või on põhjus selles, et riigi jahimajandid on kohalikele maaomanikele kaugeks jäänud. Nii puudub RMK käes olevatel jahi-aladel maatükki omavatel jahimeestel samaväärne jahipidamisvõimalus kui teistes piirkondades jahindusorganisatsiooni kuuluvatel maaomanikest küttidel.
RMK jahimaade ümberjagamise rauda on tagunud ambitsioonikad, endale paremaid jahimaid ihkavad isikud. Ning kindlasti ei ole võim ja vägi oma koosseisult ega soovidelt samad mis kümmekond aastat tagasi. Aga olgu nende põhjustega kuidas tahes, mulle isiklikult tunduvad asetleidvad tendentsid positiivsed.
Tegelikult on kogu probleem selles, kuidas toimub praegu RMK halduses olevate jahialade andmine eraõiguslike jahindusorganisatsioonide kasutusse. Kui metsanduse arengukava järgi on mets suurele osale elanikkonnast puhkevõimaluste pakkuja ja jahindust käsitletakse ka edaspidi metsade mitmekülgse kasutamise osana, siis järgmise sammuna peaks sellest osa saama võimalikult suur hulk jahimehi.
Loomi kütitakse ikka
Kindlasti ei ole kellegi huvides, et RMK praegune jahinduslik tegevus üldse lõpeks. Kas või juba sellepärast, et RMK tegevus pakub võrdlusmomenti eraõiguslikele jahindusorganisatsioonidele. Vastasel korral jõuaks arenguspiraal kümmekonna aasta pärast kohta, kus mõni ametnik hakkab oma elutööna tõestama, kui kasulik oleks RMK-l ise jahimajandeid omada.
Kas RMK käes olevad jahimaad tuleks jagada piirnevate jahialade vahel? Selle variandi plussiks oleks asjaolu, et piirnevatel aladel toimuva tegevuse põhjal saaks ka edaspidiseid toiminguid prognoosida.
Teine variant on anda RMK käest vabanevad jahipiirkonnad tervikuna kasutusse, ent praeguse jahiseaduse raames tekiks siis kõige suurema tõenäosusega JOKK-sündroom, kus maad lähevad kitsa ringi jahihuviliste kätte. Kuna RMK jahimaade näol on kahtlemata tegu Eesti parimatega, siis oleks sellest kahju.
Lahenduseks võiks olla nõue, et eelistatakse juba toimivaid jahindusorganisatsioone, mitte kokkuklopsitud nimekirju. Võib-olla saaks mõne sellise piirkonna võtta oma hoolde Eesti Jahimeeste Selts, tehes sellest niisuguse koolitus-jahiala, nagu see ka jahiseaduses eesmärgiks seatud.
Kolmanda variandina oleks ehk otstarbekas jätta kas kõik või osa praegustest RMK käes olevatest jahipiirkondadest talle ka tulevikus, võimalusega neid enampakkumise korras jahindusorganisatsioonidele välja rentida.
Praegune jahiseadus ei võimalda mainitud kolmest variandist ühegi rakendamist, järelikult on vaja muuta kehtivat seadust. Kas võim, kes jahinduse arengukava kokku kirjutas, Toompeal sellist väge omab, näitab tulevik.
Tähele tuleb panna sedagi, et kõik need variandid käsitlevad ulukiressursi jagamist inimeste vaatevinklist ja ulukibioloogia on sootuks kaugele jäänud. Loomadel lihtsalt ei ole tänapäeval enam inimese üle võimu ega väge ja tegelikult saaks neid küttida ükskõik millise ülaltoodud valikuvõimalusega.