Riigireform. Miks südasuvel?
Seda konti soovitatakse närida kolmel viisil. Ehk palutakse vastata kolmele näiliselt lihtsale küsimusele.
Esiteks: milline oleks ideaalne Eesti ja miks. Teiseks: mida selleks muuta oleks vaja. Kolmandaks: mida olete valmis ise tegema.
Viimasel puhul tuleb tahtmatult meelde USA president John F. Kennedy – nii nagu tema omal ajal, koputab ka ministrihärra rahvuslikule südametunnistusele.
Miks see teema aga nüüd, südasuvel, mängu toodi?
Jah, riigi-, haldus- ja haridusreformi küsimused on jätkuvalt, isegi üha enam olulised ja põletavad. Aga võib karta, et need teemad toodi mängu hädavajaduses, mainekujunduslikul eesmärgil. See aga ei räägi midagi head meie poliittehnoloogide ja nende elutunnetuse kohta.
Nüüd aga reformiplaanist, kui see peaks tõesti mingi ime läbi käiku minema.
Kindlasti ei tähenda see plaan omavalitsuste sundühendamisi, pigem tõotab mõistuspärast riigipoolset kokkuhoidu. Seega ei ole siin ka üllatust ja eneseületust, oma ihade mahasurumist üldise hüve nimel. Pigem on selles midagi, mis võinuks juba palju varem pinnale tõusta.
Praegused maavalitsused on nagunii vaikselt hääbunud. Reeglina pole inimestele neid otseselt tarvis ning maavanema nimigi ei ütle paljudele enam midagi. Pea ainus maavanema ametikoha voorus on lisaks korralikule palgale, et see on heaks stardikohaks Riigikogu saali pürgivale tublile parteilasele.
Seega oleks loomulik, et rohkem võimu saaks hoopis vallad ja linnad, näiteks läbi omavalitsusliitude. Põhjus: et otsustaksid need kohalikud inimesed, kes tõesti teavad ja tegutsevad. Nõnda on igal juhul parem süsteem alt-ülest-tüüpi demokraatiale üle viia.
Seetõttu peaks riigireformi mõtlema n-ö ühes tükis: koos haldus- ja haridusreformiga, et need üksteist toetaksid, mitte vastuolusid juurde ei keriks.
Sest tõsi ta on: me oleme jõudnud sinna, et mitmed maakonnakeskused (eks siis miskitpidi tõmbekeskused) ise vajavad turgutust.
Ihamarus või Himmastes läheb asi päris jamaks, kui Põlva surema hakkab, kui riik ja ta teenused, meie praeguse ühiskonna elementaarsed tugiteljed, elunormi osa, enam seal kättesaadavad pole. Maksuameti maakondlikud punktid on siin tõesti eeskujuks.
Maavalitsuste kaotamise kõrval peaks riigireformi peamiseks juhtmõtteks olema riigiasutuste Tallinnast välja kolimine.
Pole mingit põhjust, miks näiteks Riigikontroll ja õiguskantsler ei võiks töötada Tartus, kus on juba ees ootamas Riigikohus ning Tartu Ülikooli kõrgetasemeline õigusteaduskond.
Ka mitmed ministeeriumid lausa karjuvad Tallinnast välja kolimise järele. Nii mõnelegi ametkonnale mõjuks “maale” asumine silmiavavalt Eesti elu tegelike eripärade suhtes, mis jäävad igapäevaselt Tallinna city’s töötavatele ametnikele paraku tundmatuks.
