Riik sekkugu piimadiktaati
Suhted piimasektoris vajavad kiiret reguleerimist ja riigi sekkumist - sellisele järeldusele tuli Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatus. Miks just nüüd?
Aga sellepärast, et mõõt on kuhjaga täis saanud. Piimakarjatalude hävitamine tuleb peatada. Juba aastaid on eri suurusega piimatootjaid koheldud ebavõrdselt, makstes suurtootjatele sama kvaliteediga piima eest kõrgemat hinda kui väiksematele.
Kuni eelmise aastani polnud vahed eriti suured ja talunikud kannatasid ebaõiglust vaikides. Nüüd on vahed kasvanud kuni kahekordseks. Lisaks esitatakse piima kokkuveo eest transpordiarveid, mille kulupõhisus on tõendamatu ja ähvardatakse piimale isegi mitte järele tulla.
Tööstuste diktaadi tõttu on väljasuremisohus juba kuni sajapealised piimakarjatalud. Olgu mainitud, et valdav osa ELi piimandusest püsib palju väiksematel karjadel ja näiteks 50-60pealist lüpsikarjatalu peetakse juba suurtaluks.
Töötutele tuleb lisa
Jõudluskontrolli andmetel on Eestis alla sajapealiste karjade omanikke 932. Pole raske järeldada, et varem või hiljem tuleb n-ö pood kinni panna umbes 800 piimakarjatalul. Kuid paradoks seisneb selles, et nad ei saa lõpetada. Nad on investeerinud tootmisesse, kasutades maaelu arengukava toetusi ning seetõttu on neil viie aasta piimatootmise jätkamise kohustus.
Selle "tapatöö" tagajärjeks on 800 leibkonna töötuks jäämine, pankrot ja oht kaotada eluase. Kas vajame majanduskriisi tekitatud töötutele veel lisa ja uusi koormusi maksumaksjale?
Väikekarjade hävimisel on negatiivne mõju ka keskkonnale, kuna just selliste karjade omanikud karjatavad oma loomi teadlikult ja regulaarselt karjamaadel, sageli kõrge loodusväärtusega aladel. Nii annavad nad oma panuse loodusliku mitmekesisuse suurendamisele.
Nõrgemad kaitse alla
Väikekarjade hävitamisega võtame võimaluse tulevikus Eestis ka mahepiima toota, kuna suurkarjad on orienteeritud intensiivtootmisele ega sobi seetõttu mahetootmiseks. Väikekarjade kadumine tähendab ka Eesti talu väljasuremist, kogu maaelu hääbumist ja võimalik, et isegi getolaadsete linnakute teket Tallinnas.
Piimatöötlejad õigustavad end sellega, et väiketootmine pole efektiivne ja neilt piima varumine on kallis. Kuid kuidas ja milliste vahenditega muuta tootmine efektiivsemaks, kui piima eest ei saa õiglast hinda?
Ainus valik on tootmise lõpetamine. Töötlejad ja varujad on võtnud endale justkui kohtuniku rolli, otsustades, millisel talul on eluõigust ja millisel mitte.
Kui arst võtaks endale õiguse otsustada, millist patsienti elule aidata ja millist mitte, oleksime kõik šokis. Piimatöötlejad teevad tootjate ebavõrdse kohtlemise kaudu midagi analoogset, aga keegi ei sekku - ei kõrgelt makstud ametnikud ega poliitikud.
Töötlejate valikut teevad kergemaks ka suurtootjad. Nemad prõmmivad töötlejatelt endale võimalikult kõrget piimahinda, ähvardades muidu piima tarnimisest loobuda. Nii pannaksegi tõbine tervet kandma. Käimasolev suurtootjate initsiatiiv koondada kogu Eesti piim ühte organisatsiooni ei anna väiketootjatele mingeid garantiisid.
Ka Eesti suurtootjate piimavarumisühistutes makstakse väiksematele tootjatele madalamat hinda. Pole mingit alust arvata, et ilma välise surve või õigusliku regulatsioonita uues ühistus asjad paranevad. Kuigi näiteks E-Piim kohtleb eri suurusega liikmeid võrdselt.
Tihti on meile eeskujuks ELi vanad liikmesriigid, kus on asjad inimlikult korraldatud. Piima töötlemine on ühistute kaudu valdavalt tootjate käes ning ühistu seaduse järgi tuleb kõiki liikmeid võrdselt kohelda. Ka ühistutega konkureerivatel erapiimatöötlejatel pole peale võrdse kohtlemise muud valikut.
Rootsis on piimaühistu liikmed otsustanud maksta rasketel aegadel väiksemat hinda hoopis suuremate piimakoguste tootjatele. On ju suuremal tootjal suurem võimekus rasked ajad üle elada. Kehtib solidaarne mõtteviis võtta kaitse alla just nõrgemad, et raske aeg kadudeta üle elada. Aga meil lükatakse nõrgemad ja üleliigsed jõuga üle parda.
Piimatöötlejad kaeblevad turgude puudumise ja raskuste üle ekspordis. Samad mured on ka teistel ELi liikmesriikidel. Kuid ometi makstakse samuti piima eksportivas Soomes veel tänagi piimaliitri eest 5,15 krooni, ehkki piima kogutakse Eesti mõistes üksnes väikefarmidest, mis peaks piima varumise ja kokkuveo eriti kalliks tegema.
Seetõttu tuleb uskuda pigem seda, et hoopis Eesti piimatöötlejad on ebaefektiivsed ja lükkavad raskused kõige väiksemate kanda.
Kui seni oleme kuulnud poliitikutelt, et olukorra reguleerimiseks pole häid ideid, siis tegelikult pole julgetud individualismi ja liberaalse poliitika vastu välja astuda. Kuid nagu näha, on maailm muutunud ega jää pärast käesolevat üleilmset majanduskriisi endiseks.
Vaja võrdset kohtlemist
Talupidajate Keskliit pakub välja kaks lahendusvarianti. Neist esimene ei sea finantskoormust maksumaksjale. Selleks tuleb muuta seadusi nii, et piima töötlejatel tekiks kohustus varuda piima kõigilt tootjatelt, kes müüvad rohkem kui 50 liitrit piima päevas.
Väiksemaid koguseid saab müüa otse farmist vastavalt ELi seadustele. Varumiskohustus peab lasuma konkreetsele piimatootjale kõige lähemal asuval töötlejal ja seda peaks olema võimalik kokkuleppe korras ka teistele töötlejatele üle anda.
Seadus peab kohustama, et töötlejad ja varujad kohtleksid piimatootjaid võrdselt ning hinnaerinevused võivad tulla üksnes erinevast piima kvaliteedist. Piimavarumise kulud peavad olema osa tootmiskuludest, neid ei tohi seada tootjate koormiseks.
Täiendavad toetused
Kui seadusandjal pole poliitilist tahet sel viisil olukorda lahendada, tuleb valida abinõud teisest paketist, mis nõuavad maksumaksjate raha kasutamist.
Selle järgi tuleb kompenseerida piimahinna ja transpordi kulude vahe väiksematele tootjatele suurtootjatega võrreldes. Eraldi tuleks kompenseerida saartevahelist transporti, samuti piima transporti mandrile.
Täiendavaid otsetoetusi peab maksma kuni esimesele 70 lehmale ühe omaniku kohta, sõltumata karja suurusest. Piimatootmise lõpetamise võimaldamiseks tühistada viie aasta tootmise jätkamise nõue ja maksta lõpetajatele toetust. 20 aasta jooksul tehtud töö ja investeeringud tuleb nagunii korstnasse kirjutada.
Lisaks eelnevatele meetmetele tuleb majanduskriisi ajal rakendada ekspordi krediiti piimatöötlejatele, kuid üksnes nendele, kes kohtlevad tootjaid võrdselt. Ka eurotoetuste maksmise eelduseks töötlejatele peaks olema võrdne kohtlemine.
Otsuste ja valiku tegemisega pole pikalt aega, sest tegevusetuse tagajärjed on liiga karmid. Majandusraskusi ei tohi veeretada kõige kaitsetumate kaela, neid tuleb taluda ühiselt ja solidaarselt.
Kaul Nurm, Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor
