Ruttu kapist välja! Laps kaasa!

Ühe mu lähedase kaheksa-aastane tütar korraldas tõelise skandaali, kui selgus, et tema pikkade lokkis juuste kammimiseks pole majas õiget kammi. Need, mis olid, ei sobinud tüdruku juuste tüübiga – oleks lõhkunud juukseotsi. Nii ta vähemalt väitis. Ja kui talle ikkagi tavalise kammiga läheneti, siis võttis röökida nagu Madonna rasvast grillvorsti nähes.

Kes sellest paar tundi väldanud tülist lõpuks suurema stressi sai, laps või tema lähedased? Seda, kas jonniva tüdrukuga oleks võinud paremini hakkama saada, ei tea lähedased tänapäevani.

Ei hakka praegu arutama, kas tulnuks anda nahatäis, lõigata juuksed maha või teha veel midagi. Arutluskoht on hoopis see, kust meie lapsevanemad sellistel puhkudel nõu saavad, kui oma jõud enam peale ei hakka.

Õiguskantsleri kantselei tellitud uuringu kohaselt küsivad vanemad abi tuttavatelt ja lähedastelt, ka netiportaalidest, kuid siis juba anonüümseks jääda püüdes.

Kui lüüa otsingumootorisse “laps jonnib”, “laps vaidleb” või muud seesugust, on vastuseid palju – enamasti ei anna neid küll spetsialistid, vaid saatusekaaslased naistele suunatud foorumitest. Eks sealgi nahutatakse vahel küsimuse esitajat, kui probleem kellelegi veider tundub, kuid nõuandeid jagatakse samuti ja julgustatakse ka.

Koolipsühholoogid on märganud, et vanemad eelistavad spetsialisti asemel vahel lausa imearsti. Miks aga vanemad ei lähe nende juurde, kellel on laste aitamiseks haridus ja kogemus?

Tänases Maalehes räägib suurte kogemustega psühholoog Ly Kasvandik, et vanemaid kammitseb hirm – keegi saab teada, et nende peres asjad ei suju.

Nii õiguskantsler kui pereterapeudid on ühel meelel: esmalt peaks ühiskonnas muutuma arusaam, et me sünnime täiuslike lapsevanematena, valmis igal hetkel särama klants­ajakirja kaanel kui õnneliku pere sümbol.

Tunnistades aga, et vajame tegelikult nõu ja abi, võime oma lapsele palju enamat anda, kui probleeme varjates. Kuidas eneseharimisega siis peale hakata, kui riiklikku vanemlusprogrammi veel ei ole ega tule ilmselt niipea?

Sotsiaalministeerium küll lubab toetada ja aidata. Laseme neil siis seda teha. Ehk paneb lastevanemate surve riiki rohkem pingutama, sest nõuandjaid kõigile praegu ei jätkukski. Näiteks psüühiliste probleemide tõttu vajab aasta jooksul abi üle 10 000 lapse ja eelmise aasta seisuga oli 2533 lapsele määratud psüühika- ja käitumishäirete tõttu puue.

Ja elu on tõepoolest nii palju edasi läinud, et ainult esivanemate tarkusest ja kogemustest üksi ei piisa.

Seniks aga soovitaks tublidele külaseltsi projektikirjutajatele, et kuna külakiiged ja -majad on edukalt üles ehitatud, tasuks hakata raha küsima ka pere- ja suhtekoolitusteks.