Sabassörkija saatus
Kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse, eriti viimasesse, olevat kindel tagatis, et ajaloo tumedad sündmused kunagi ei kordu. Ka suuremate erakondade programmides korrutatakse seda nagu mantrat.
Valimiseelsetes debattides on korduvalt kõlanud ka mõte, et Eesti välispoliitika on ja peab olema väärtuspõhine. Kuid kas ta ikka on? Kui Eesti julgeolek on nii kindel ja meie lõimumine maailma demokraatlike struktuuridega nii lõplik; kui Eesti on end “Euroopas kehtestanud” (peaminister Ansipi ütlus), siis mis takistab meie välispoliitikal tõeliselt väärtuspõhiselt käituda?
Väärtused lähevad silmagi pilgutamata müügiks
Kunagi oli meie välispoliitika üks lemmikteemasid Gruusia toetamine. Nüüd aga ei kuule muud kui loosungeid Gruusia territoriaalse terviklikkuse vajalikkusest. Tõele näkku vaadates tuleb tõdeda, et EL (ja Eesti sealhulgas) on Gruusia Venemaale lihtlabaselt maha müünud.
Kui Vene–Gruusia sõda lõppes, käis ELi toonase eesistujamaa Prantsusmaa president Nicolas Szarkozy Tbilisis ja kuulutas suure aplombiga, et vastavalt Moskvaga saavutatud kokkuleppele peab Venemaa okupeeritud Gruusia alad vabastama. Kolm aastat on möödas ja okupatsioon kestab. Ei ole kuulda olnud, et EL vabastamist järjekindlalt nõuaks ja Venemaad sanktsioonidega ähvardaks.
Vastupidi – venelastega tehakse meelsasti koostööd, sõlmitakse gaasi- ja naftaleppeid. Realistina ei tasugi muud oodata. Euroopa suurriikidele on väärtuspõhine välispoliitika samasugune võõrnähtus nagu koerale porgand. Reaalpoliitika on see, mis määrab.
Eesti, kellele on väärtustele, mitte külmale kalkuleerimisele rajatud välispoliitika eluliselt oluline, läheb selle mugava joonega vaguralt kaasa. Ennast ja oma rahvast uinutatakse juttudega ELi ühisest välispoliitikast, mida teadagi ei ole olemas. Gruusia reedetakse silmagi pilgutamata, sest arvestatakse, et Lääs on Mihhail Saakašvilis pettunud ega liiguta Gruusia toetuseks lillegi.
Suhtumine viisavabadusse Venemaaga on sama. Iga eestlase jaoks süttib sellest kuuldes kohe ohutuli, meie välispoliitika püüab seda aga igati õigustada. Muidugi – Brüsseli onud on nii ju otsustanud.
Või gaasijuhtme ehitamine Läänemerre. Eesti laseb sel sündida sama taltsalt nagu lammas, keda tapale viiakse. Sakslaste majandushuvid on ju tähtsamad kui meie julgeolek!
Venemaa baaside naasmise innukas ootuses
See aga pole veel kõik. Keskerakonna nn idarahaskandaal on samuti pea täielikult unustatud. Näiteks ETVs erakondade väitluses, mis oli pühendatud välis- ja julgeolekupoliitikale, ei tõstatanud seda teemat keegi mitte üks kord! Tegu on ju Venemaa katsega Eestit ja tema mõjukaid poliitikuid ära osta. Ainus, kes seda ohtu korduvalt rõhutanud, on president Ilves. Kuid mäletame, millise koosa ta sotsioloogidelt ja vaatlejatelt sai. Nagu oleks Eesti julgeolekuhuvide eest väärtustepõhiselt seismine häbiasi.
Pole vaja olla hiromant, et ennustada: kunagi võib selline amööbne poliitika bumerangina tagasi lüüa. Andrei Hvostov maalis hiljuti õrjetu stsenaariumi võimalusest, et varsti on Vene baasid Eestis tagasi. Selleks ei ole vaja Eestit okupeerida. Kui Venemaa kunagi NATOga liitub või muul viisil “lõimub”, antakse Eestile Brüsselist vastav korraldus. Ja meie riigijuhid tervitavad baaside tulekut sama innukalt nagu juunikommunistid Eesti “astumist” Nõukogude Liitu.
