Samas kohas, aga uut moodi
Taas on üks selline keerd nähtav. Metsanduses näiteks sellega, et jälle investeeritakse Eestis saeveskitesse. Aegviidus ja Pärnumaal Saugas, kus ju mitte väga ammu, 2007. aastal Stora Enso oma peenpalgisaeveski kinni pani.
Puiduhinnad tõusevad, metsaomanikel on uuesti tahtmine oma metsas tegutseda. Kuuldavasti on tegutsejaid rohkem kui enne masu. Puitu on rohkem ja ka metsad saavad rohkem korda.
Hiiumaa metsanduse tugiisik Aira Toss leiab, et metsaomanikud mõtlevad realistlikumalt, elutervemalt kui enne masu, kinnisvarabuumi ajal, mil mõnes sektoris lendasid palgad üles, ilma et sel priiskamisel katet oleks olnud.
Mõtlemise muutus kehtib ju laiemaltki ja see on vast siis see uus asi spiraalipidi endises kohas tagasi olles.
Oma “väikese” spiraalikeeruga on metsaomanikud sees ka selles spiraalis, mis kordas pärast taasiseseisvumist metsas sedasama, mida tehti Eesti Vabariigi sünni järel — olid üleraied ja salaraied, mis meil jõudsid haripunkti viimaseks sajandivahetuseks.
Rahunemine tuli 1930. aastatel ja meil viimasel kümnendil.
Erinevus on see, et tookord olid külad, nüüd linnad rahvast täis.
Erinevus on ka see, et tookord laiusid ümber külade-talude põllud ja karjamaad, nüüd metsad. Eestis on 2,2 miljonit hektarit metsamaad, millest 830 000 hektarit on tekkinud pärast 1940. aastat. Suurem osa uuest metsast kasvas tühjaks jäänud talude põldudele ja karjamaadele.
Eesti on kasvanud metsa ja mets puudutab igaüht, kuid linnastumine on sesse lisanud oma jälje. On ju teada, et inimene igatseb kõige rohkem seda, millest ta ilma on jäänud. Linnakivide vahel on sündinud valuline looduseigatsus, mida 1930. aastail ilmselt ei olnud.
Seesama igatsus näib olevat see, mis hoiab kramplikult elus teadmist, nagu oleks metsakasutus, metsa raie ülim patt.
Linnastumist enam tagasi ei pööra, aga ometi pudeneb sealt tulijaid (uhke, et ka noori), kes näevad oma tulevikku maal ja usuvad seal hakkama saavat. See on seesama, mida rõhutavad tänases Metsalehes isa ja poeg Veskimäe.
Veskimäed lähevad kaugemale ja arvavad, et needsamad põlluvõsast isepäi kasvanud lehtpuumetsad tuleb kasutada ära, et päris mets kasvama pääseks.
Samas on Eestis käivitatud taas metsade päästmise aktsioon, mille juhistest leiab, et raiete peatamiseks sobib kõik, olgu või äärmuslikud võtted…
Eks näis, kuhu jõuame järgmisel spiraalikeerul.
Ent praegu paar sõna veel õige lähitulevikust, aprilli Metsalehest.
Tahame ka oma panuse panna rahvusvahelisse metsa-aastasse ja kavatseme järgmises Metsalehes välja kuulutada kuus kuud kestva võistluse. Teemaks on kuklasepesad ja võistlus on selle peale, et kelle metsas on kõige rohkem pesi ning kelle metsas on kõige kõrgem pesa.
Kui talviste metsatöödega asi ühel pool, on võib-olla paras aeg vaadata, mida ja keda seal metsas veel leiduda võib…
