Seagripist paanikasse? Pole mõtet
Tulin äsja (teisipäeval – toim) mikrobioloogide koosolekult ja küsisin kolleegide käest, kui paljud neist on pidanud viimastel päevadel gripiteemalistele küsimustele vastama. Enamik saalis istujatest tõstis käe.
Peaaegu pool minu ja teiste vähegi infektsioonhaigustega tegelevate meedikute tööajast kulubki praegu inimeste nõustamisele ja teavitamisele. Inimeste huvi gripi vastu on tohutult tõusnud, mis on iseenesest hea.
Teadmatust haiguste kohta on väga palju ja minu meelest ei tee inimestele halba, kui nad meditsiinist üht-teist teavad. Mulle on alati tundunud imelik, et inimesed pöörduvad nii palju alternatiivsete ravimeetodite poole, aga tavameditsiinist huvituvad hoopis vähem.
Ka meedias on tavameditsiinist vähe juttu ning arstid saavad ajakirjanduses sõna harva. Aga näiteks BBC-l on päris oma perearst, Rosemary Leonard, ja ei möödu hommikutki, mil selles telekanalis mõnest terviseprobleemist ei räägita.
Meil sellist traditsiooni ei ole, aga see-eest on inimeste teadmatus väga suur. Just teadmatus külvabki paanikat – seda ka praegu leviva gripiteema puhul. Rahvas ei tea tihti isegi seda, kuidas palaviku vastu võidelda ega seda, mida gripp endast üldse kujutab. See on kindlasti üks meie tegemata töödest.
Maailmas on tegelikult palju hullemaid viirusi kui gripiviirus. Näiteks suremus sesoonsesse grippi, millega puutume Eestis kokku igal talvel, on maailmas 0,2% ja uude pandeemilisse grippi, mida nüüd ka seagripiks nimetatakse, 0,4%. Neid arve ei saa võrrelda näiteks mõne meningokokilise infektsiooni suremusega, mis võib olla isegi kuni 20%.
Viirused kodulindudelt
Maailma terviseorganisatsioon kuulutas uue gripi ehk niinimetatud seagripi pandeemia välja juba juunikuu alguses, kui selleks vajalikud nõuded olid täitunud – haigus levis laialdaselt kõikidel kontinentidel ja kandus üle inimeselt inimesele.
Enamik haigusjuhtusid on möödunud küll kergelt, aga kõigis pandeemiast haaratud riikides on olnud ka väga raskeid haigeid ja surmajuhtumeid. Kusjuures muret tekitab asjaolu, et osa surnutest on olnud noored tööjõus inimesed, mitte mõnda kroonilist haigust põdevad inimesed.
Tegelikult pole selle tõve puhul tegu sigade, vaid ikka inimeste gripiga. Aga tema viirus koosneb kolme eri liigi – linnu-, sea- ja inimese gripi viirustüvedest. Kõik viirused ei ole võimelised nii laialt levima nagu praeguse pandeemilise gripi viirus, mis põhjustab haigestumisi koolide kaupa. Iga-aastane sesoonne gripp nii nakkav ei ole.
Mõne aja eest oli tähelepanu keskmes linnugripp, mille puhul polnud kindlaid andmeid, et see levib ühelt inimeselt teisele. Eri viirused nakatavad väga paljusid liike – hobuseid, lambaid, sigu, linde. Viimaseid ennekõike – suur osa gripiviirustest pärineb just Kagu-Aasia kodulindudelt.
Eestis on praegu registreeritud üle 130 pandeemilisse grippi nakatanud inimese. Haigeid võib mõistagi ka rohkem olla, sest kindlasti leidub neidki, kellelt pole laboratoorseid proove võetud. Aga nii ulatuslikku haigestumist nagu Soomes, Ukrainas ja Inglismaal meil praegu tõesti ei ole.
Samas ei näe ma ühtegi põhjust, miks Eesti peaks haigestumise tõusust ja epideemiast puutumata jääma, seda just teistes riikides toimuvat vaadates. Piisab, kui mõnes koolis või linnas lühikese perioodi vältel haigestumine tunduvalt kerkib.
Professor Matti Maimetsa põhjalike arvutuste järgi võib pandeemilisse grippi haigestuda ligikaudu kolmandik Eesti elanikkonnast, seega – ma ei taha küll ennustada – tundub, et haigestumine ikkagi kasvab.
Paljude aastate kogemuste põhjal algab Eestis grippi haigestumine tõusma jõulupühade ajal ning kerkib jaanuaris-veebruaris üha ülespoole. Viirustele meeldivad eriti sellised ilmad nagu praegu – niiske ja parajalt jahe. Külma ega kuiva ilma viirused eriti ei talu.
Vaktsiin riskirühmadele
Ma ei taha öelda ühtegi head ega halba sõna selle kohta, kuidas riik on niisugusteks olukordadeks valmistunud. Selline hinnang eeldab korralikku analüüsi, mitte sõnade loopimist üksikute muljete põhjal, nagu meditsiini kajastamisel meedias sageli tehakse. Tegelikult on kõigil terviseprobleemidel märksa rohkem külgi kui see, mis ajakirjandusse jõuab.
Kõige ideaalsem oleks, kui maailmas jätkuks nii palju teadmisi, et me oskaksime epideemiate saabumist ja viiruste käitumist täpselt prognoosida. Kahjuks pole teadus veel nii kaugele jõudnud ja riik peab kriisiolukordadeks valmistumisel lähtuma paljudest muudest teguritest, sealhulgas oma rahakoti suurusest.
Me ei oska praegu sedagi öelda, kas pandeemilise gripi levikut saab vaktsiiniga ära hoida või vähendada. Riik on praeguseks kokkulepped sõlminud ja lähiajal peaks Eestisse jõudma vähemalt 200 000 doosi vaktsiini, mis on mõeldud nn riskirühmade vaktsineerimiseks – need on näiteks rasedad, kuni 7aastased lapsed ja krooniliste haiguste põdejad.
Kõikidele inimestele kaitsesüsti tegemiseks vaktsiini muidugi ei jätku – see oli selge kohe, kui pandeemia suvel välja kuulutati. Kuna enamikku praegu turul olevatest vaktsiinidest toodetakse kanamunadest, pole farmaatsiatööstuste sõnul maailmas lihtsalt vajalikul hulgal mune.
Sesoonse gripi vastu soovitan küll kõigil end vaktsineerida, seda isegi siis, kui inimene peaks kuuluma pandeemilise gripi riskirühma. Pole mingit põhjust, miks peaks ühe vaktsiini tegemine välistama teise.
Kunst ennast kaitsta
Ja kui inimene ikkagi haigeks jääb, ei tähenda see, et vaktsiin ei töötanud. Mängus võivad olla hoopis mingite teiste viiruste põhjustatud haigused, näiteks nohu tekitavad rinoviirused, mida leidub 70–80 liiki.
Talvel põeb meie kliimas igaüks kas või nohu ja köha, eriti lapsed. Täiskasvanud on teatud tüüpi viirustega oma elu jooksul juba kokku puutunud ja immuunsuse saavutanud, aga lapsed peavad need haigused ise läbi tegema, midagi pole parata.
Me peame viirustest ka aru saama. Tegelikult ei taha viirus inimest hävitada, sest see tähendaks temagi hukku – ilma elava rakuta viirus elada ei suuda. Temal endal energiasüsteem puudub ning eksisteerimiseks peab ta kasutama mõne elava raku energiat.
Inimene tahab oma liiki säilitada ja paljuneda, me maksame eesti rahva säilimiseks ju isegi emapalka. Viirustel emapalka küll vist ei ole, aga nemadki tahavad paljuneda ja teevad kõik, et ellu jääda.
Muidugi tuleb tunnistada, et nad teevad oma eksistentsiga ka palju halba, aga elu ongi võitlus. Igal liigil maailmas on oma nišš, ja kui ta põhjustab midagi halba, siis mingil põhjusel on ka see vajalik.
Inimesed ei peaks praegu niivõrd muretsema, kui endale selgeks tegema, kuidas haigestumise korral talitada. Peame oskama end kaitsta – kuidas seda teha, on mitmel pool, näiteks tervisekaitseinspektsiooni koduleheküljel kenasti kirjas. Kollasele ajakirjandusele vahelduseks võiks ka midagi sellist lugeda.
Kõige hullem, mida inimene teha võib, on haigena tööle, sünnipäevale või mujale rahva sekka minna. Ta peaks kohe esimestel haiguspäevadel koju jääma, sest alguses on viiruse eritumine kõige suurem. Tihti piisab juba 2–3 päevast kodus, et ennast paremini tunda.
Kas me just tänaval marlimaskidega peaksime ringi käima, on omaette küsimus, aga kodus võiks paar maski igaks juhuks varuks olla. Kas või selleks, et enda haigestumise korral oma lapsi kaitsta.
