Seauputuses on süüdi seadus
Uut jahiseadust on väga vaja, sest olukord metsloomadega on muutunud väljakannatamatuks. Kaua saab nii majandada, et kevadel külvad, aga saagi söövad metsloomad, ja metssead künnavad heinamaad üles?!
Asi läkski hulluks samal ajal, kui 2003. aastal võeti vastu praegu kehtiv jahiseadus.
Sead hõivasid heinamaad
Meie alustasime oma põllumajandusmaade kasutamisega siin Lümanda vallas mõni aasta varem. Mäletan, et isegi sooheinamaad olid korralikud.
Mäletan ka seda, et varem kompenseeris maaomanikule metsloomade tehtud kahjustused riik.
2003. aasta seadusega taandas riik end igasugusest vastutusest, lootes, et jahiseltsid hakkavad ise kahjustusi kompenseerima. Tegelikkuses see ei toimi.
Seaduse vastuvõtmise ajal oli metssigadele väga soodus aasta, mil neile oli ohtrasti meelepärast toitu – tammetõrusid. Sigade arvukus kasvas mitu korda.
Juba järgmisel aastal kündsid seakarjad meie kandis head loodusliku koostisega heinamaad üles. Olime sunnitud oma 4,5 ha suurusest heinamaast 1,9 ha ümberkünniga taastama.
Seni head saaki andnud sooheinamaa jätsime paari aasta jooksul järk-järgult hoopis kasutusest välja, sest see oli nii põhjalikult üles küntud.
Inimasustusest kaugemal olevad sooheinamaad hakkasid minema järjest metssigade valdusesse.
Nüüdseks on need kõik põllumeestest maha jäetud.
Põlluharijad ei saa ilma elektrikarjuseta kasvatada enam ei kartulit ega teravilja. Mõned Saaremaa piirkonnad on samamoodi hädas hirvedega, kes hävitavad talvel heinarullid.
Keskkonnaameti ametnik aga teatab ajalehes, et kõik on kontrolli all!
Ma ei süüdista jahipiirkonna ülemusi, et kahjustusi ei hüvitata. Asi on jahiseaduses, mida tuleb muuta.
Praegu on jahipiirkonnad meeletult suured. Jahiseaduses on piirkonna minimaalseks suuruseks 5000 ha, kuid üldiselt on need Saare maakonnas umbkaudu 12 000–13 000 ha. Jahipiirkonna kasutusõiguse tasu makstakse selle pealt aastas 17 000–18 000 krooni, nii et riik saab renti vanas krooniarvestuses natuke rohkem kui krooni ühe hektari kohta.
See on küll sümboolselt väike summa praeguse loomade arvukuse juures, kuid tekib ka küsimus, kuidas on üldse põhiseadusega kooskõlas, et riik saab maaomanike maid veel kellelegi rentida, olles samas kahjustuste kompenseerimisest oma käed puhtaks pesnud.
Jõud ei käi üle
Igas jahipiirkonnas on samas vaid üks kuni kolm jahimeest, kes aktiivselt asjaga tegelevad, ülejäänud on hobijahimehed, kes ei vastuta millegi eest.
Territoorium on aga käes nii suur, et võib-olla ei astu jahimehe jalg aasta jooksulgi maaomaniku maale, olgu seal kahjustused või mitte. Seakari käib sealt üle vähemalt igal teisel ööl.
Mida teha? Maaomanik tegelikult ilma jahimeesteta hakkama ei saa, sest kõigi hingelaadile lihtsalt ei sobi jahipidamine.
Pooldan maaomanike ja jahimeeste koostööd, kuid see saab olla võimalik väiksemal territooriumil. Pean normaalseks jahipiirkonna suuruseks umbes nelja küla maid ja jahiseltsi esimeheks peaks kindlasti olema keegi kohalik.
Sellises jahipiirkonnas oleks võimalik saada loomade arvukus kontrolli alla ja edastada vajalikku infot loomade liikumise, arvukuse ja kahjustuskollete kohta.
Samuti hakkaks toimima jahiseltsi kas või moraalnegi vastutus maaomanike ees.
Võib-olla kujuneks ka koostöö, millest maaomanikki (näiteks turismitalunik-majutaja) tulu saaks, kui jahiselts mõne jahituristi appi võtab. Valdavalt kohalikest koosnev jahiseltsi tuumik võiks kaasata ka huvilisi väljastpoolt, näiteks jahimehi, kelle juured või sugulased on selle seltsi territooriumil. Turismitalu aga saab jahiseltsile muretseda jahituriste oma reklaami abil.
On muidugi ka külasid ja territooriume, kus elanikke on liiga vähe, et seal kohalik jahiselts tekiks. Neid piirkondi saaks anda huvilistele, kellel on soov oma jahiselts luua.
Maaomanik ei vaata jahiturismi peale kadedusega, kui see aitab loomade arvukust ohjeldada, kui see on kontrolli all ja mainimisväärseid ulukikahjustusi ei teki, aga kui nimme jahiturismi pärast tekitatakse loomakarjad, siis see ajab maaomanikel lõpuks kopsu üle maksa küll. See arvukus tähendab ka suuri kahjustusi ja selline olukord on just praegu.
Ka riigi vastutus
Jahindusvaldkonda tuleks tagasi tuua riigi vahendav, reguleeriv ja kontrolliv funktsioon.
Praegu on keskkonnaameti töötajate funktsiooniks vaid jahiseltsidega lepinguid sõlmida ja vahel avalikkusele öelda, et metsloomade arvukus on kontrolli all.
Keskkonnaameti juhtimisel võiks moodustada maakondades jahindusnõukogud, kes lahendaks ja otsustaks jahindusega seonduvat, ka maaomanikele tehtud ulukikahjustusi ja nende kompenseerimist.
Kompensatsioonideks oleks maakondlik fond, mille raha saamiseks on mul ka ettepanek. Praegu on jahiselts maksnud riigile jahimaa kasutamise eest
natuke üle ühe krooni hektari kohta.
Kui seltsi tegevuspiirkonnas ei ole suuri ulukikahjustusi, siis maksaks selts endiselt väikest renditasu, aga iga suure kahjustuse kohta tuleks välja töötada koefitsiendid, mille võrra suureneks kahjustuste esinemise aastal makstav rendisumma.
Selline süsteem paneks seltsi viima loomade arvukuse normaalsele tasemele, samas moodustuks kahjustuskoefitsiendiga suurendatud summadest fond, millest maakondlikul tasemel saab maksta maaomanikele kahjustuste eest kompensatsiooni.
Maaomanik sinna fondi raha maksma ei peaks, sest tema kanda ja likvideerida jäävad niigi väiksemad kahjustused ja kulud.
Maaomanik ju erinevalt jahimeestest metsloomadest tulu ei saa.
Ettepanekuid uude seadusesse
- Jahipiirkonnad väiksemaks (ehk kuni 4000 ha).
- Jahipiirkonna kasutajana eelistada seltse, mille moodustavad kohalikud külamehed.
- Maakondades luua jahindusnõukogud.
- Moodustada maakondlikud ulukikahjustuste kompenseerimise fondid.
- Anda maaomanikule võimalus palgata endale mujalt jahimees, kui kohalikud pole kahjustusteate peale suutnud või saanud maaomanikule appi tulla. Sellest informeeritaks kohalikku seltsi ja võetaks sealt luba.
Allikas: Esta Alev
