Siid, ohvrid ja euro

 (7)
Siid, ohvrid ja euro
Autor: Valdek Alber

Kuueteistkümnenda sajandi Bolognas lõi õitsele siiditööstus, mis saavutas valdava positsiooni kogu Itaalia poolsaarel, sattudes raskustesse alles XVIII sajandi keskpaigas.

Tuntud oma solidaarsuse poolest, ühinesid kõik Bologna huvirühmad – töölised, ettevõtjad, vaimulikud, talupojad – oma linna monopoli kaitseks, tehes palju ohverdusi, et senist edu toonud majandusmudelit alles hoida.

See ei õnnestunud, järgmised sada aastat ei olnud Bolog­nas mingit tööstust. Kogukonna lojaalsusele rõhumine eliidi poolt oma juhtpositsiooni säilitamiseks oli tol korral hävitav valik. Ohverdused, mida linnaelanikud tegid, osutusid kasutuks, suurendades veelgi inimelude traagikat.

Samas jamas

Praeguses Euroopas rõhutakse taas solidaarsusele. Taas küsib eliit sama dramaatilises olukorras inimestelt ohverdusi, et säilitada majandusmudelit, mis neile kasu toob. Nagu väljaõppinud siiditöölistel ei tundunud olevat muud valikut, kui siiditootjaga ühte paati astuda, kangastuvad ka praegusele töötajale XX sajandi kolmekümnendate majanduskriis, töötus, inflatsioon, diktatuurid, valikuks jääbki oma piskust pankurile anda, sest finantsmajanduse kokkukukkumine kõlab maailma lõpuna.

Õnneks on olukord lihtsam – siiditöötleja sõltus otseselt linna tööstuse edust, tema võimalused ümberspetsialiseerumiseks olid XVIII sajandil keerukad – praegu on enamik, kellelt küsitakse “ohverdusi”, finantsmajandusest sama kaugel kui Tartu Bolognast.

Praktilises elukorralduses, väljaõppes, tööharjumuses peame finantsmajanduse sisemise loogika muutmisel muutuma väga vähe. See tähendab, et peame reaalselt kokku hoidma, loobuma tööst, loobuma pensionist, sulgema väikekooli seepärast, et keegi riskis suurelt ja kukkus läbi.

See ei ole mõistlik. Me oleme taas jõudnud hetke, kus eliit taotleb “kõigi” solidaarsust, säilitamaks oma privilegeeritud positsiooni. Ma ei arva, et seesugust solidaarsust peaks tingimata üles näitama. Finantspoliitika on seesugune, mis takistab avaliku rikkuse akumuleerumist ja kasutamist avalikkuse huvides. Tuleb muuta poliitikat. Kui pangad soovivad ebaõnnestunud laenude katteks saada toetust riikidelt – seega meilt –, siis tuleb esitada neile tingimused, mitte vastupidi.

Kodanike raha

Goldman Sachs ei saa esitada tingimusi, milline peab olema Kreeka, Itaalia või Eesti eelarvepoliitika. Need ise otsustavad, milline eelarvepoliitika nende majandust ja sotsiaalsüsteemi kõige paremini toetab ning Goldman Sachs peab vaatama, et ta nendes raamides suudab ellu jääda.

Kriisist ülesaamiseks ei pea tegema “solidaarsusfonde”. Riikidel tuleks võtta finantspoliitika oma kätesse – Euroopa tingimustes tähendab see ka euro poliitilisele kontrollile allutamist, raha muutmist “pankade rahast” taas “kodanike rahaks”. Inimesed ei eksisteeri majanduse parema toimimise võimaldamiseks. Majandussüsteem eksisteerib inimeste parema toimise võimaldamiseks.

Kui püüame endiselt elustada süsteemi, kus riiki juhib pearaamatupidaja erapankurite huvides, jõuame kardetavasti taas suurte ohvrite hinnaga tollesse XVIII sajandi lõpu Bolog­na olukorda, kus ühiskondlik ja majandusareng peatus terveks inimeaks.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare