Silja Lättemäe: ainult söakad ja julged pääsevad kvaliteetse arstiabini
Üht neidu tabasid ootamatult tugevad kõhuvalud, peagi tõusis palavik kõrgele. Kohe helistati kiirabi välja, brigaad tuli kohale, arst vaatas haige üle ja teatas, et praegu on liikvel gripiviirus, mis tekitab kõhuvalusid. Kutsugu perearst, neil pole midagi teha.
Aga meeleheitel ema pistis peaaegu et karjuma: “Mis gripp, mis viirus, viige ta ometi haiglasse, äkki on pimesool!” Arst vajutaski tugevalt vastu kõhtu, haige karjatas, ja haiglasse ta viidigi.
Loomulikult oli operatsioonilauale järjekord, nii et valust vaevatu pidi veel päris pikalt ootama.
Kui tuldi järjekorra alusel järgmist patsienti lõikuslauale viima, halastasid palatikaaslased (mitte meditsiinitöötajad) kägaras piinlevale noorele inimesele ja palusid, et neiu võetaks ometi väljaspool järjekorda ette. Nii ta pääseski operatsioonile, mis osutus tavapärasest raskemaks, kuna pimesool oli juba lõhkenud. Pärast laiutas arst ainult käsi ja küsis: “Miks te nii hilja tulete?”
Või teine seik: eakal mehel tekkisid rindkeres tugevad valud ja hingamisraskused, kiirabi viis mehe haiglasse, seal vaadati ta üle ja saadeti keset ööd koju tagasi.
Jälle kodus, tabletid kaasas, ja mõne aja pärast jälle kiirabiga haiglasse, kus hakkaja naine nõudis mehele ka kopsuarsti. Siis avastaski kopsuarst (mitte südamearst), et haigel on probleeme südamega. Kiirelt toimetati mees intensiivpalatisse, kus tehti kindlaks, et ta on vahepeal infarkti üle elanud. Ja jälle küsis arst: “Miks te nii hilja tulete?”
Kuidas hilja! Need inimesed pidid ju jõuga võitlema ringkaitsest läbi, et pääseda tipptasemel arstiabini.
Aga on ka vastupidiseid näiteid – ebamäärane valu viis mind eriarsti juurde. Kontrolliti, uuriti, tehti analüüsid, aga midagi polnudki viga. Ju siis oli hulkuv neuroos, mis pistab kord siin, kord seal. Aga selle asemel, et koos minuga heade tulemuste üle rõõmustada, oli doktor veel pahane: “Miks te nii vara tulete? Teil pole ju midagi viga, ainult raiskate minu aega!”
Nii hakkadki paratamatult pead murdma, millal on siis õige aeg tohtreid tülitada.
Meditsiinitöötajad, kes pendeldavad tööd teha välisriigi ja Eesti vahel, ei kipu moodsamaid töövõtteid kallile Maarjamaale tooma, küll aga on toonud meile uuema tervisekultuuri need inimesed, kes on mõnda aega ise välismaal elanud.
Kui rääkida tervisest nende vanemas eas eestlastega, kes on Euroopa riikides, USAs või mujal välismaal töötanud ja näevad välja vägagi elujõulised, selgub üllatav tõsiasi – nende jaoks on enesestmõistetav teha aeg-ajalt korraline terviseaudit, kus uuritakse läbi kõik organid, alates silmadest, kopsudest, maksast, südamest kuni vererõhu mõõtmise ja nn mõõganeelamiseni välja.
Ju siis on arenenud riikides elementaarne, et inimene teaks ise täpselt oma riskifaktoreid – mida ennetada, mida ravida.
Huvi pärast uurisin, kus meil selliseid uuringuid teha saab. Tervisekeskustes, spaades ja sanatooriumides, mis pakuvad tervisepakette, tehakse mõningaid uuringuid küll – mingi suunitlusega, aga mitte kusagil korraga täispaketti.
Kui väga otsida, leidub kindlasti ka erameditsiinis võimalusi täielikuks terviseauditiks kalli raha eest. Perearstile ja haigekassale siin loota ei tasu.
Olen tõepoolest seda meelt, et ei maksa rabelda ringi esimese insuldi või infarktini, et siis kiirabisireeni huilates, hapnikumask näo ees ja voolikud küljes, lasta end kanderaamil intensiivpalatisse veeretada.
Oma tervist õigel ajal ja põhjalikult kontrollida lasta on tunduvalt lihtsam.
