Nimelt võtsin üheks söögikorraks ainult värske kurgi. Koorin-tükeldan ja söön seda umbes samamoodi nagu Charlie Chaplin “Kullapalavikus”, kus ta suurest näljast saapa ära keedab ja sööb seda peenelt noa-kahvliga, neelates saapapaelu kui spagette.

Ja ennäe imet – aasta aega kurgidieeti on viinud mu kolesteroolitaseme normi.

Suvel olid omakasvatatud mahekurgid, sügisel tuli juba poekurgiga leppida. Kui võrrelda odavamat Hispaania kurki kodumaisega, siis maitsevahe on tohutu. Eesti kurk on värske, mahlakas, hispaanlaste oma aga kibedavõitu ja veidra maitsega. Nii et reegliks saigi: mitte odavam, vaid ainult Eesti vili.

Jäin kodumaise köögivilja fänniks ka talvisest hinnatõusust hoolimata. Mis sest et talvist hinda vaadates oli tunne, justkui ostaks jupi suitsuvorsti. Aga apteegiravimid maksavad ju mitu korda rohkem.

Meenutagem, millest koosneb Hollywoodi staaride dieet, miks välismaa koolides korraldatakse puuviljalõunaid ning ka meie koolides pannakse õpilased õunu, porgandeid ja kapsasalatit sööma.

Nii et siinsamas oma nina all võrsub see imerohi – põllumeeste kasvatatud puhas kodumaine toidukraam, olgu selleks siis puu- ja köögiviljad, piimatooted, liha või mesi – need on tervislikumad kui odavamad importtoidud. Siinsamas põhjamaises kliimas kasvatatud toit lihtsalt sobib soomeugrilaste tervisele paremini.