Tõsi, statistika järgi kannatabki ligi 80% eestlastest D-vitamiini puuduse all ja “D-vitamiini talv” pidi meie laiuskraadil kestma septembri lõpust mai keskpaigani. Oleme sellel laiuskraadil elanud päris pikalt, ometi ahmime hulgakesi just tänavu seda imepüramiidi sisse. Vägisi jääb mulje, et niipea kui ravimifirmad arstidele mingit uut toodet tutvustavad, diagnoositakse rahval just selle toote puudus.

Siinkohal tuleb meelde tuntud seakasvataja Urmas Lahe arvamus: „Selle asemel et kuhjaga vitamiine ja toidulisandeid sisse süüa, peaksime mõtlema oma inimeste tervisele, et nad sööksid rohkem kvaliteetset Eestimaal toodetud toitu, oma toidu tootmist tuleks riiklikult enam toetada.”

Ka mahemunade kasvataja Tiiu Saare Pärnumaalt kiidab oma mahekanade mune – paar keedumuna päevas, ja vajalik D-vitamiini kogus ongi käes.

Millal jõuame niikaugele, et apteegikraami kõrval soovitavad tohtrid ka kohalikku kodumaist tervislikku toitu?