Sisutühi meedia?

 (8)

Igat masti asjamehed on üha jõulisemalt hakanud muretsema selle üle, et meie ajakirjandus pole selline nagu peaks või nemad tahaksid.

Eriti palju viitamist on saanud suhtekorraldaja Daniel Vaariku lugu Sirbis, kus ta nimetab Arnold Rüütlit presidendina "Eesti Vabariigi suurimaks võltsinguks" ja ironiseerib Villu Reiljani partei üle.

Selle järgi sain aru, et tegu on taas ühe seda sorti kriitikaga ajakirjanduse aadressil, mille ainsaks eesmärgiks on panna ajakirjandus rääkima asjadest, nagu Vaarik ja tema sõbrad sooviksid ehk siis just vastupidiselt sellele, mida autor väidetavalt oma kirjutisega taotleb.

Eetikavaba mammonakultus inimväärtuste asemel

Olen üsna veendunud, et ajakirjandus pole meil täna kaugeltki "tühi", kuid paljudes peavoolumeedia väljaannetes on see sageli tõesti sisutu või õieti täidetud banaalse poliitpropagandaga, mis asendab elementaarset kriitilist analüüsi. Jah, meie ajakirjandus teenib praegu kasumi-Moolokit rohkem kui varem, kuid ta ei tee seda omaenese tarkusest ega mingi sissekodeeritud sisulise pahelisuse pärast.

Probleem pole ju ajakirjanduses, vaid meie ühiskonnas, tema väärtushinnanguis ja prioriteetides. Ajakirjandus ei saa olla grammigi parem kui ideoloogia, mida meile ligi 18 aastat pähe on määritud. See tuimastav ideoloogia välistab suuresti põhilised inimväärtused, asendades need eetikavaba mammonakultuse, ameerikaliku happy-haipimise, sotsiaalse ignorantsusega. Miks süüdistada ajakirjandust, kui meie arvamusliidrid on sedasama ajakirjandust kõik need aastad teadlikult sellesama ajutühja ideaali poole suunanud?

Oleks aeg lõpetada silmakirjalik meedia süüdistamine poliitikute ja arvamusliidrite ebaõiglases kohtlemises. Nad on ju ise tahtnud, et neist räägitakse, et ei unustataks nende sisutuid arvamusi ega naisevahetusi. Milles on süüdi ajakirjandus, olles selle taktikepi järgi tantsinud?

Milles on süüdi veebikommentaatorid, kellel on veel säilinud mingi teatava jõupingutusega ületatav valulävi, mis ei sunni neid riigimasinaga kaasa ümisema? Võitlus Delfi ja teiste veebiportaalide karmi, kuid hirmutavalt ausa kriitikaga on sealjuures eriti silmakirjalik ja küüniline - see on teadlik ja ebaaus võitlus ainsa reaalse demokraatiaga valitsuspressikate ja valgete saalide vastuvõttude moonutatud kajastuse vastu.

Puuduvad sisulised analüüsid ja hinnangud

Eesti ajakirjandus pole veel surnud, vaid elab edasi paljudes väljaannetes, mis on säilitanud oma suveräänsuse ja eripära. Kui Daniel Vaarik kritiseerib ajakirjandust, miks ei suuda ta oma arvamusi siis konkretiseerida? Jah, meil on Postimees, aga on ka Kesknädal, on Eesti Ekspress, aga on ka Maaleht. Kas kõiki neid võib ühe mütsiga lüüa? Miks kardame sisulisi analüüse ja hinnanguid? Või pigem püüame neid tegemata jättes heita varju väljaannetele, mis püüavad esindada alternatiivseid seisukohti või avalikustada mahavaikitud fakte?

Minu arvates on selline demagoogia märksa ohtlikum kui ajakirjanduse üldine kolletumine, mis puudutab vaid kriitikavabale auditooriumile suunatud meediat. Vastutustundlike inimeste ülesandeks oleks siiski toetada just seda osa ajakirjandusest, mis on säilitanud oma sotsiaalse põhifunktsiooni, ühiskonnakriitilisuse ja eetilised alustõed. 

Loe lisaks värskes Maalehes ilmunud lugusid!

Loe lisaks Liitu uudiskirjaga
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare