Sõbrapäeval tasub mõelda ka neljajalgsetele sõpradele
Lemmikloomapidamine tänapäeva mõistes on viktoriaanliku ajastu sünnitis, kui muutus arusaam inimese kohast maailmas ja loodusuuringute käigus hakkas kaduma hirm looduse ja loomade ees. Lemmikloomadest sai side inimese ja looduse vahel. Nende pidamine hoogustus linnastumise edenedes ja sai hoo sisse peale Teist maailmasõda.
Tänapäeval on enamus koeri pereliikmed, kaaslased või sõbrad ja vaid üksikud on säilitanud oma algse ülesande karja-, koduvalvuri või jahikaaslasena. On tekkinud hulk uusi ülesandeid – pimeda juhtkoer, päästekoer, pommi- ja narkootikumide otsija, on koeri kes avastavad gaasilekkeid, otsivad trühvleid ja aitavad diagnoosida haigusi. Kuid kõigest hoolimata on koer eelkõige inimese sõber.
Wikipedia väidab, et esmakordselt ütles selle välja advokaat George Graham Vest aastal 1870 Warrensburgis Missouris, kui ta kaitses oma klienti, kelle koera nimega Drum oli naaber maha lasknud. Vest ütles, et ta kas võidab antud protsessi või vabandab iga viimasegi koera ees Missouris. Tema kõne, mis sai hiljem nimeks "Kiidulaul koerale" tõi paljudele pisarad silmi.
„Härrad vandekohtunikud: mehe parim sõber võib pöörduda tema vastu ja saada tema vaenlaseks. Tema poeg või tütar, keda ta on hoole ja armastusega kasvatanud, võib osutuda tänamatuks. Need, kes on kõige lähedasemad ja kallimad talle ja kelle kätte ta usaldab oma õnne ja hea nime, võivad teda reeta. Ta võib kaotada raha. See võib minna tema juurest kui ta seda just kõige rohkem vajab. Maine võib hävitada hetkega läbimõtlematu tegu. Inimesed, kel on komme langeda meie ees põlvili ja meid austada kui meid saadab edu, võivad olla esimesed, kes viskavad kurjuses kivi, kui ebaõnne pilved kogunevad meie peade kohale. Ainuke täiesti omakasupüüdmatu sõber, kes inimesel võib selles isekas maailmas olla, ainus, kes kunagi teda ei hülga ja kunagi ei osutu tänamatuks ja reetlikuks, on koer.“
Vest võitis selle protsessi ja Drumi kuju seisab Warrensburgis kohtamaja ees märkimaks seda aega ja kohta, mil inimene nimetas koera esimest korda oma sõbraks.
Täna, sõbrapäeval on meil põhjust mõtiskleda, kuidas me kohtleme oma kõige truumat ja vanemat sõpra. Kas tal on meiega hea, kas me pöörame talle piisavalt tähelepanu ja lubame tal elada ka oma niinimetatud koera elu või oleme muutnud ta vaid kauniks aksessuaariks, kes peab elama meie seatud reeglite järgi?
Loomakaitse põhimõtted on lühidalt kokku võetud järgmiste lausetega, mille koondnimi on „Loomade 5 vabadust“: vaba näljast ja janust; vaba ebamugavusest (elukeskkond peab olema liigiomane); vaba vigastustest, valust ja haigustest (ärahoidmine ning vajadusel kiire sekkumine ning ravi); vaba hirmust ja kannatustest; vaba väljendamaks liigiomast käitumist.
Maailmas on miljoneid koeri, kel pole ühtegi neist vabadustest. Erinevad allikad annavad erinevaid arve, kui püüda otsida hulkurkoerte üldarvu, kuid selles ollakse üsna üksmeelsed, et kogu maailma koertest on umbes 75% kodutud.
Selles valguses on meie olukord ju üsnagi kena. Tänavatel hulkurkoeri eriti ei kohta. Mõni vastutustundetu muidugi laseb oma peni hommikul õuetuurile ja kutsub õhtul tuppa (kui on keda kutsuda), aga koertekolooniad turgude, bussipeatuste ja jaamahoonete ümbrusest on kadunud. Varjupaikadest saadud info ütleb, et üha rohkem ja rohkem leitud koeri läheb oma koju tagasi (olge tänatud kiip ja register) ning hukkama peavad nad vaid lootusetult haigeid ja tõsise iseloomuveaga koeri, keda nii või teisiti kellelegi anda ei julgeks.
Kõlab täitsa optimistlikult. Aga ikkagi on üle Eestimaa erinevates varjupaikades ligi 200 koera, kes ootavad oma kodu ja oma peremeest. Varjupaigas on katus pea kohal ja kõht täis, kuid igaüks, kes koertega vähegi on kokku puutunud, teab, et koerale on kõige tähtsam tema peremees. Koos peremehega võib kannatada janu ja nälga ning ööbida ka puu all. Kõhutäis ja soe küljealune ei leevenda igatsust OMA inimese järele.
Siikohal tahan õiendada ühe isikliku võla. Kirjutasin 1998. a maikuus Eesti Päevalehes, et ei soovita võtta koera turuväravast või varjupaigast, sest neil võib olla kehv tervis (parasiidid või mõni nakkus), nad on elanud karjaelu ja neil võib olla halb iseloom. Sain selle eest loomakaitsjatelt kõvasti võtta. Kuid tol hetkel oligi see minu seisukoht ja olin näinud palju kurbi juhtumeid selliselt hangitud kutsikatega. Need lõppesid reeglina halvasti mõlemale osapoolele – nii heausksele koeravõtjale, kui õnnetule, haigele ja/või iseloomuveaga koerakesele.
Minu seisukoht on aja jooksul muutunud. Täna tahan kutsuda inimesi üles võtma koera just nimelt varjupaigast. Varjupaigad ei ole enam sellised asutused nagu kümme või viisteist aastat tagasi. Kui lugeda koerte tutvustusi nende kodulehtedelt, on näha, et sealsed töötajad tõesti teavad ja tunnevad neid koeri. Sageli paremini kui mõni paberitega koerte tootja. Ma ei pea silmas vastutustundlikku kasvatajat. Aga kutsikatehasest, turuväravast või koerapoest (Eestis neid õnneks ei leidu) ostetud kutsika taust on kindlasti ebamäärasem kui varjupaiga oma.
Varjuapigas on koerad on saanud parasiiditõrje, vajalikud vaktsiinid, nad on kiibitud ja sageli ka kastreeritud/steriliseeritud. Varjupaigatöötajad ütlevad, et igaühele igat koera ei anta ja võimaluse piires jälgitakse ka hoolealuse edaspidist käekäiku. Igatahes kurbi tagastamislugusid või varjupaigast võetud koera edasist hulkumist tulevat harva ette. On muidugi inimesi, kes tahavad ilmtingimata kutsikat, kuid varjupaigad pakuvad põhiliselt täiskasvanud koeri. Samas, kui mõelda, et kutsikaiga ei ole mingi lust ja lillepidu, vaid üsna vaevanõudev etapp ühe pontu elus, ning lisada sinna veel teadmine, et täiskasvanud koera iseloom on juba välja kujunenud ja erilisi üllatusi pole enam ette näha, siis ei tundugi kutsika asemel täiskasvanud koera kojutoomise mõte nii võõrastav.
Osad varjupaigakoertest on sõpra oodanud juba üle aasta. Sõbrapäeval võiksid ju mõned neist lõpuks selle päris OMA sõbra leida.
20 aastat koerte ja kasside ravimisega tegelenud loomaarst Tiina Toometi sulest ilmus hiljuti koostöös kirjastusega Hea Lugu lemmikloomaraamat, pisut teistsugune, kui harjunud oleme. Maaleht.ee käis uurimas, mis selles raamatus erilist on. Vaata videot, saad teada!
