Sõitke seenele!
Käisin minagi, mitu korda. Kogu perega. Ja puravikke saime nii, et neid puhastades mõtlesin tänutundega aastatele, kui seeni ei olnud “liiga palju”. Kuna seenelkäimisest on sel aastal niivõrd palju juttu olnud, kas siis tundub, et mis ta veel jahub?
Toredad asjad elus
Ühest küljest on need asjad, mida me kõik koos kogu aeg teeme, kuidagi rutiinsed ja igavad. Saadame jõulukaarte (kas teil on juba piisavalt varutud?! Londoni Harrodsi kaubamaja avas jõulumüügi juulis!), suusatame ja sõidame rattaga, vaimustume olümpiamängudest ja laulupidudest (kas te ikka teate, kui võimas tunne on laulukaare all olla?). Teisest küljest nendest “tavalistest” asjadest meie elu koosnebki.
Aeg-ajalt avastan, kuidas ööklubinoorte kõrval on murueidenoored, kes silitavad endatehtud moosi- või seenepurki, ütlevad, et see on öko, ja evangeliseerivad ka teisi oma usku pöörduma. Mäletan oma lapsepõlvest hästi, kui vann oli seeni täis ja ma ei suutnud kuidagi vaimustada mõttest, et selline “korilus” on tore. Ikka tüütu kohustus. Isa-ema istusid poole ööni ja puhastasid neid. Meid vennaga ülearu ei sunnitud. Õnneks.
Elus on toredamad asjad need, milles me leiame enda jaoks väärtuse. Seenelkäik on lisaks saadud seentele ka tegevus, mis on piisavalt rutiinivaba, et mõttetegevus rajasõltuvusteooriast tulenevalt veidi sissetallatud teedelt kõrvale juhtida.
Jalutasime naiskolleegiga Tallinnas taksopeatusest mööda ja märkasime naistaksojuhti. Mina ütlesin, et raske töö naise jaoks. Tema ütles, et mees vaatab niikuinii kodus telekat ja joob õlut... Mõtlesin, et ei tea, kas see asi ikka nii hull on, aga kui on, siis sõitku vähemalt seenele.
Aeg-ajalt tundub, et kui kõik inimesed ühekorraga millestki pööraselt vaimustuvad, siis peab selles asjas mingi konks olema, mille allaneelamise oht on väga suur. Nagu kinnisvara- või majandusbuumiga mõni aasta tagasi oli. Samas aitavad ühiselt tehtavad asjad meil sotsialiseeruda (leiame ühiseid jututeemasid, nagu väga külm või väga soe ilm, pöörane seenesaak jms), loovad meie-tunnet ning mis kõige olulisem – mitmekesistavad meie vaba aega.
Ära tegin!
Kui sõpradele endatehtud (prantsuse klassikalist magustoitu) brüleekreemi pakkusin, siis arvas üks, et see on keskea(kriisi) tundemärk. Tegelikult oli mul ca 10 aastat mõte, et proovin Imre Kose poolt nakatatud lemmikmagustoidu haigust ise kodus ravida. Abikaasa arvas, et ma ainult räägin. Aga ära tegin. Mitu korda järjest. Tulemus oli minu enda arvates millimeeter parem kui Imre oma – sest sel oli minu enda vaeva (loe: lõbu) aroom juures. (Kuidas teha, vaatasin Youtube’ist – kõik oli rohkem kui päris!)
Kui töövälisel ajal on hetk, millega midagi peale ei ole hakata, võib vaadata, mida teised inimesed selle hetkega peale hakkavad. Restoranid, mis on täis, on reeglina head, isegi kui nad on kallid. Veel parem on aga see, kui endal on mõte, kuidas teisi innustada telekavahtimise ja õllejoomise asemel tegelema millegi meelirahustava, teistsuguse, laadiva ja rõõmu pakkuvaga. Kui paremat mõtet ei ole, sõitke vähemalt seenele!
