Lapsena oli mul kristlastega kokkupuuteid küll, aga lähema tutvuse tegemist takistas see, et oma jutu ja olemisega ei suutnud kirikuinimesed mind kuidagi köita. Rääkisid teistsuguses keeles ja jäid kuidagi võõraks.

Mäletan, kui põhikooli tuli külalisena tundi andma kohalik kirikuõpetaja. Huvi tema jutu vastu kadus kiirelt. Vahest oleks pidanud jätma välja piiblisõnad nagu meeleparandus ja rääkima igapäevasemate sõnadega.

Oleksime oodanud ilmselt vastust mõnele lihtsamale küsimusele, nagu paljudel keelel olev “kust te teate, et jumal on olemas?”.