Sõprus Venemaaga on ajaloo abil võimalik
Ajaloo pööristuuled on nii mõnegi rahva iseäralikesse piiridesse surunud. Mis seal dramaatilist? Dramaatiliseks muutub olukord siis, kui vähemusrahva rolli satub maailma ajaloos suurrahvana ilma teinud sootsium.
Kui tahame olla tegus riik, peame lähtuma viimasel ajal moodi läinud terminist "emotsionaalne intelligentsus", mis tähendab oskust kohaneda uute olukordade ja tingimustega. Samas ei tohi unustada ka vana.
Venemaa enesekesksuse aluseks on kujunenud ettekujutus endast kui kolmandast Roomast. Vana-Rooma impeeriumi kokku varisedes sai selle mantlipärijaks Bütsants, kuhu ka Vene vürst ristiusu järele läks. Kui võimas Ida impeerium türklaste ülemvõimu all langes, kujuneski tärkavas Venemaas ettekujutus oma messiaanlikust rollist.
Osav Vene diplomaatia
Miks on see fakt nii tähtis? Sellepärast, et bütsantslik diplomaatia elab edasi just Vene diplomaatias. Kogu see tarkus ja kavalus koos kullakoormatega tagas sõjalise võimsuse hääbudes Bütsantsi kahanevale impeeriumile üllatava elujõu.
Sealt ongi pärit osav manööverdamine bilateraalsete lepete näol, võtmetegelaste ülesostmise abil või jõukohaste operatsioonidega lahingu-
väljadel.
Kõiki neid traditsioone ongi edasi kandnud meisterlik Vene diplomaatia koolkond professionaalse luurega, mis oli ka bütsantslaste põhirelv. Siit jõuamegi aspektini, mida tuleb kasutada suhetes oma komplitseeritud ja ülierilise naaberriigiga.
Selleks on võlusõna "ühisosa". Kas polnud mitte ühisosa see, mis lähendas omaaegse Nõukogude Liidu lääneliitlastele Teises ilmasõjas võitluses Kolmanda Reichiga? Kas pole see ühisvõitlus islami fundamentalismiga sundinud USA ja Iisraeli võime otsima partnerlust Vene koerustükkidele vaatamata?
Kohe kerkib küsimus, mida on nääpsukesel Maarjamaal säärastes mängudes pakkuda. Aga on - kurikuulus aken Euroopasse, mille Peeter I kunagi raius. Kui vaadata lähiminevikku, siis kas pole kummaline, kuidas Eesti umbes viie aasta eest üleöö Läti välja vahetas ja vene rahva vihavaenlaseks hakkas?
Eks see juhtus ikka samadel pragmaatilistel põhjustel. Venemaa on juba mõnda aega huvitatud oma transiidivoogude suunamisest ümber Eesti Ust-Luga sadamasse. Vene suurärimehed olid mainitud idee suhtes puhtkommertslikel põhjustel pikka aega skeptilised.
Ust-Luga projekt on mittetasuv ja kulukas, akvatooriumi tuleb pidevalt süvendada, ja infrastruktuur ning seal töötav personal ebaefektiivne. Piltlikult öeldes tegid 20 Eesti sadamatöölist ära sama töö mis Ust-Lugas 70 töölist. Nii tuligi leida pronkssõduri-taoline kaasus, mis justkui patriootliku märgina sunniks ärimehi varasemast transiidikorraldusest loobuma.
Atraktiivne Eesti
Asi tundub seda kummalisem, kui vaadata, kuidas on aastate eest vene vähemusega käitunud kasvava gaasihiiu Türkmenistani valitsus. Sisuliselt poolvägisi sunniti kogu vähemus emigreeruma. Mida tegi Venemaa? Peaaegu mitte midagi - puhtpragmaatilistel põhjustel.
On teada, et Venemaa gaasimaardlate mahutavus on otsakorral ja üks väheseid alternatiive Türkmenistani gaas, mida suunata torujuhtmesse ja kindlustada edasised valuutavood.
Just need valuutavood ongi maagiliseks ühisosaks, mida Venemaa väärtustab. Venemaa reservis hoitud gaasimiljardid on kokku kuivamas ja võlg läänemaailma ees hiigaslik.
Kindlasti ei sarnane praegune Venemaa majanduslikus mõttes Nõukogude Liiduga ja seda peamegi kasutama. Väikest Eestit teeb transiidimaana atraktiivseks seegi, et meie riik pole selle vahenduse eest Venemaalt makse võtnud. Nii ongi huvitav jälgida, kas idanaabri retoorika pehmenenud noodid on uueks alguseks või mitte.
Ühel aprillisündmuste järgsel rahvusvahelisel foorumil esines Vene delegatsiooni juht Eestit ründava kõnega. See ei takistanud meid pärast sõnavõtte asju sõbralikult arutamast ja kokku leppimast edasiste kontaktide hoidmise suhtes.
Ilmselt on nüüd sääraste kontaktide kasutamise aeg. Oli ka "Kalevipojas" just väike siil see, kes õpetas lapiti laudadega lahmivat vägilast võitluses sortsidega: "Ikka serviti, ikka serviti!"
