Sügisseisund 2008
Suvi on läbi ja pidu on läbi, võiks nentida pooleldi poeetiliselt, mõeldes selle sügise päevateemale number üks. Ehk siis meie majandusseisakule, mida sageli hellitavalt ka kriisiks nimetatakse. Otsekui ootaks keegi pikisilmi tõelist kriisi, supisabasid ja enesetappe.
Keegi kindlasti ootabki, sest alati leidub Kroosu-Maajasid (vt Vahtramäe Emili lood), kelle suurim rõõm oli kuulda ja edasi rääkida jõledaid uudiseid - õnnetutest surmadest, kodukäijatest, taudidest ja nõnda edasi. Koolitulistamistest ei osanud Kroosu-Maaja veel unistada, aga meie kollane ajakirjandus oskab, lausa perversse ärevusega.
Aga Soomes toimunu tekitab hirmu küll. Ning muidugi sunnib esitama maailma kõige traagilisemat küsimust: miks? Miks Soomes, mida oleme harjunud pidama maailma kõige inimsõbralikumaks maaks?
Kahtlustan, et siin on midagi pistmist heaoluühiskonna üksindusega. Inimene on miljoneid aastaid vaeva näinud, et vähendada oma ürgset sõltuvust loodusest ja teisest inimesest. Seda nimetatakse emantsipatsiooniks. Et saada üle paljukirutud karjamentaliteedist, et olla Inimene, kordumatu Indiviid.
Tõesti-tõesti, kogukonnasund võib olla julm ning tekitada raevupurskeid, mis ei jää alla koolitulistamisele. Nüüd peame paraku nentima, et indiviidi võit kogukonna üle on sama ohtlik. Sõltumatus, üksindus, Internet, tardunud pilk... ja lõpuks tõdemus: "Ma vihkan inimkonda." Kas pole selles midagi ühist vastuseta jäänud armastusega, mis teatavasti võib kergesti moonduda vihkamiseks?
Kui inimene on üksi, siis ihkab ta seltsi. Ja kui tal on seltsi, siis ihkab ta olla üksi. See vastuolu on võib-olla meie kaasasündinud rist, inimeseks oleku paratamatu kaasnähe, igavene pingeallikas. Kuid miks peab see pinge lühiühendusse sattudes leidma lahenduse nii jubedal viisil?
Vägivallavaba päev
Olen veendunud, et filmide ja videomängude kaudu meisse tungival vägivallal on selle juures otsustav roll. Ootan aega, mil vana Euroopa võtab viimase julguse kokku ja hakkab avalikku inforuumi vohavast vägivallast puhtaks rookima.
Fotograafist sõber Väino tegi konkreetse ettepaneku: mis oleks, kui ETV seaks sisse vägivallavaba päeva? Ütleme näiteks, et igal kolmapäeval ei näidata rahvusringhäälingus ühtki vägivaldset surma. Võib-olla erandiga päevauudistele... Me võitleme suitsetamise, kolesterooli, autostumise ja prügiga - miks siis mitte tolle visuaalse saastaga, mis iga päev mürgitab meie lapsi?
Sellega ei taha ma öelda, et tuleks ära keelata näiteks "Nimed marmortahvlil". On olemas ka õilsat vägivalda - see, millega peatatakse roimar. Kuid üks päev nädalas võiks sellegipoolest vabaks jääda.
Kuulen juba libaintellektuaalide kära: ei tsensuurile! Maha poliitikud-suukorvistajad! Me ei pöördu tagasi keskaega!
Tean hästi, kui võimas see kära on. Need seisukohad on meediamaailmas absoluutses ülekaalus ja mitte põhimõtte, vaid raha pärast. Seepärast ütlengi, et televägivalla vastaste meetmete algatamine nõuab julgust. Need meetmed ei aita inimese puhul, kelle kirg vägivalla järele on geneetiline, kuid võivad ära hoida mõne matkitud kuriteo.
Pealegi, ka kaasasündinud väärastumuse korral on välistegurite mõju oluline. Ekraanilt nähtud julmus võib olla selleks tilgaks, mis paneb looduse poolt juba peaaegu täidetud karika üle ääre voolama. Ilma selle tilgata elaks inimene võib-olla oma elu ära ilma massimõrva sooritamata.
Sel põhjusel ei kiida ma heaks ka Ilmar Raagi "Klassi", ehkki tunnistan, et tegu on professionaalses mõttes väga hästi tehtud filmiga. Paradoksaalne, aga seda asjaolu võiks koguni filmi suurimaks veaks pidada.
Katastroofi ei ole
Kuid jutt algas ju hoopis majandusest. Läänest tuleb muidugi ähvardavaid signaale ja kogu protsessi edasine kulg on teadmata, kuid praeguse seisuga meil siiski kriisi ega katastroofi ei ole. On kallinenud laenumaksed ja hulk ärajäänud projekte, investeeringuid, toetusi, palgatõuse. Mis on paratamatu olukorras, kus odava laenuraha sissevool on kokku kuivanud.
Teisest otsast on see aga hea - inflatsioon peaks pidurduma ja kurikuulus jooksevkonto defitsiit vähenema. See parandab meie väljavaateid euro kasutuselevõtuks, ehkki selline reform on paljudele - ka mulle - emotsionaalsel tasandil kurvastav, kuid pragmaatiliselt mõeldes Eestile vajalik ning kasulik.
Avalik infoväli on majandusprobleemidele reageerinud võrdlemisi mõõdukalt ja tervemõistuslikult. Arukas inimene mõistab, et majandusseisaku süvapõhjused asuvad väljaspool valitsust ning et nende eest tõsimeeli Ansipit, Laari ja Padarit sõimata ei ole eriti teravmeelne.
Küll aga on valitsusele tõsiselt pahaks pandud, et möödalennanud "rammusatel aastatel" rohkem rasva, s.t reserve ei kogutud. Paraku on seegi süüdistus kõigest tagantjärele tarkus.
Mäletan hästi neid kurje hääli igal talvel, eelarve arutelude ajal: miks õel ja ihne Riigikogu paneb nii palju miljardeid kusagile välispankadesse, selle asemel et neid jagada vaestele, õnnetutele ja vääriti mõistetutele? Kas nad on rahvusvahelise finantskapitali poolt ära ostetud? Ma võin eksida, kuid oma arust ei kuulnud ma siis küll ühtki majandusteadlast koonerdavate poliitikute kaitseks välja astumas.
Veel on väidetud, et pidanuks ju olema selge, et igale buumile järgneb langus. Selge muidugi, kuid see teadmine ei ütle veel, millal täpselt too langus alata suvatseb. Kas tänavu, tuleval aastal või ületuleval. Kes selliseid asju täpselt prognoosida oskaks, saaks Nobeli preemia ja läheks börsil pururikkaks.
Miraaž või reaalsus?
Lõpuks võib nimetada üht mitte eriti rahvarohket seltskonda, kuhu kuulub nii mõnigi ärituus nagu Tiit Vähi või Jüri Mõis, kes tõsimeeli väidab, et majandusseisaku põhjuseks on pronksiöödel rikutud suhted Venemaaga ning et Eesti uus majandustõus sõltub sellest, kui hästi me idanaabriga läbi saame.
Selle retoorika peale ei oskagi öelda muud, kui et pole midagi uut siin maailmas. Venemaa lemmikvõte - tekitada Lääne ärieliidi seas "Vene partei" - töötab siiani hästi. Näiteks on sellega edu saavutatud Saksamaal.
Muide, Venemaa pilli järgi tantsimist nõudvatest äriringkondadest kirjutab väga selgelt Edward Lucas oma hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus "Uus külm sõda". Raamatus, mille kohta Sergei Stadnikov hävitava arvustuse kirjutas, kuna see olevat kantud pimedast venevihast ja ülepea primitiivne lugemine. Mingit uut külma sõda silmapiiril pole, kõik puha Lucase luul. Paraku ilmus Stadnikovi arvustus samal päeval, kui Venemaa ründas Gruusiat...
Tundub, et Gruusia sõda tõi mõnegi mehe ja naise maa peale tagasi, mõne jutuvada lakkas ajutiselt (mitte küll Stadnikovi oma). Kaitsekulutuste kaitseks võtsid Riigikogus sõna poliitikud, kellest ma seda eales oodanud poleks. Ning polegi nii tähtis, kas nad tegid seda oma ärganud südametunnistuse sunnil või populaarsuse nimel.
Kuid taas lubage küsida: miks? Miks küll peab nii palju inimesi surema - mis sest, et kaugel maal -, et meile aru pähe tuleks?
Harva, kui ma tahan lõpetada pessimistlikult. Ka mitte seekord. Ei, me pole lootusetud, laias maailmas peetakse meid isegi võrdlemisi targaks rahvaks. Pigem oleme sisenenud oma ajaloo uude perioodi, millega tuleb alles kohaneda. Me oleme Euroopa Liidu riik, me oleme Lääs, me oleme NATO liige. Meie sangarlik eneseleidmine, iseseisvumine ja ahelate purustamine on möödas.
Nüüd tuleb ära õppida üks lihtne, aga samas raske asi: kui kangelasajastu on seljataga, siis ei tähenda see sugugi, et Eesti riik on igaveseks valmis ja igaveseks turvatud. Eesti iseseisvus ei ole tardunud seisund, vaid protsess. Umbes nagu elusolek. Selleks et olla elus, tuleb süüa, juua ja hingata. Selleks et olla iseseisev, tuleb tööd teha, väärtusi luua, poisse ajateenistusse kutsuda, aeg-ajalt moodsaid relvi osta ja oma rahvasse uskuda.
Üllatav küll, aga seda viimast näen ma ümberringi aina rohkem. Ma loodan, et see pole juuste hallinemisega kaasnev sentimentaalne miraaž.
