Suikumine rahvuslikku (surma)unne
Sain ühtäkki aru, et Eesti on oma revolutsioonilisest taasiseseisvumisajastust pöördumatult astunud kontrrevolutsioonilisse stagnatsiooni ja hävingu perioodi. Suure Prantsuse revolutsiooni eeskujul on Eesti hakanud isukamalt ja üha kiiremas rütmis sööma revolutsiooni lapsi.
Mida me 1980. aastate lõpul tegelikult tahtsime? Lihtsalt inimlikumat elu, mille üle saaksime ise ja siinsamas Eestis otsustada. Võimalust tunda end ühe päris vaba riigi vabade kodanikena, kellest sõltub see, missuguses riigis ja ühiskonnas tahame edaspidi elada. Sealjuures olime eestlastena ülimalt solidaarsed, üksmeelsed, ajasime oma asja kõigi vaenlaste kiuste.
Töötajad alluvad nagu õigusteta orjad
16. juuni üldstreik näitas, et mingit solidaarsust pole Eestist enam mõtet otsida. Iga töötaja kardab teha vähimatki liigutust, mis võiks ajendada tööandja esindajat tema peale karjatama. Töötaja alluks sellele vastuvaidlematult kui õigusteta ori. Mäletate, mida tegi Spartacus?
Tööandjate selgitustest ja ka meediast jäi mulje, nagu oleks Tallinnas või Tartus busside graafikujärgne sõitmine Eesti ühiskonna jaoks midagi sama loomulikku ja vältimatut nagu piibli kümme käsku. Ei ole ju, kaugel sellest! Bussiliiklus kuivab niigi päev-päevalt kokku, sest tööandjad on lihtsalt kasumiahned despoodid, kes ei jäta busse käiku, kui need ei tooda vähemalt 10–20% kasumit.
Millisest üksmeelsusest saame pärast sellist piinlikku ja otse öeldes häbiväärset läbikukkumist kõnelda? Või mis tahes ühisest asjast, kui ühiskonna tegeliku elu üle otsustab hoopis mingi sisuliselt mandaadita tööandjate liit, kelle toetusest ettevõtjate endigi seas pole usaldusväärseid ega erapooletuid tõendeid? Või erakond, kelle toetus oli viimastel eurovalimistel kuskil 20% kandis hääletanute üldarvust?
Asendustegevus valupunktide asemel
Ühinegem rahvuslike laulude ühislaulupeol, avagem suurejoonelist vabadussammast, tähistagem oma lipu aastapäeva kohati väsitavate, kuid siiski õnnelikuks tegevate üritustega, aga julgegem ka endalt ja teistelt eestlastelt küsida, kas see pole tegelikult omalaadne mehhaaniline asendustegevus, mida me enese rahustamiseks harrastame. Selle asemel et kõnelda oma riigi kehvast seisundist ja valupunktidest.
Meie seisund meenutab intensiivravipalatis lebava ja välismaiste (Tsahkna hangitud) torude all viimseid hingetõmbeid tegeva keha teadvuses ilmnevaid tagasivaateid elu viimaste aastakümnete tegemistele. Need tagasivaated püüavad kaduvat hinge tema agoonilises surmaeelses seisundis kuidagi rahustada, et tagada endale enne taevasse tõusmist viimne võidmine.
