Sulev Oll: Minu võlg maailma ees

Võib-olla on see kipitav kesk-iga, võib-olla tunne, et ma midagi oskan ja suudan, aga üha sagedamini näib mulle, et olen võlgu. Sinise taeva, Eestimaa lainelise maastiku, aedades puudelt kukkuvate õunte ning esimeste hallaööde eest.

Tegelikult pole selle võla olemus sugugi nii selge. Kui järele mõelda, kuuluvad sellesse mu vanemate tasased sammud, et nad kodu-und nautivat poega ilmaaegu ei ärataks; vana tüüpi Ikarus-busside igatsushüüd suurel maanteel; jalgrattaga sõtkutud kilomeetrid; tunne, et koolipoisina olin viktoriinides päris kõva tegija.

Muidugi mahuvad sellesse võlga veel tuhat suuremat või väiksemat asja, esimesena neist turvatunne, see lõputu tolerantsus minu olemuse suhtes, mida pakub mulle mu abikaasa.