Sulev Oll: Soov tööd teha kaob
Neid naisi ja mehi on põlvkondade kaupa. Selg küürus, liigesed muhklikud, pihud pahklikud. Ning hing natuke täis, et seda "tüed" pole tasutud rahaga, mille eest võiks muretult surmani elada.
Eakatel on siiski parem. Neil on olnud siht, mille poole püüelda. Lapsena hakati tööga peale, tehti seda enne ja pärast pulmi, lapsi kasvatades ning pensioni oodates. Kui enda elu ei muutunudki kergemaks, siis lastel ikka...
Nüüd on käes laste aeg, kellel pidi olema lõpuks kergem. Ühtedel pidi selle kerguse tooma saabuv kommunism, teistel kapitalismi tagasitulek.
Ei ole toonud kumbki, enamikule kindlasti mitte. Tead kümneid ja kümneid noori, kes lõpetavad kõrgkooli, kuid omal käel oma palgaga hakkama ei saa. Täpsemalt: üksinda korterit üürida ei jaksa, autot, seda loomulikku liikumisvahendit ülal pidada samuti mitte.
Kõige lihtsamana tundub siin lahendus, et elatakse vanemate juures, oodates aega, millal "kellegagi kohtutakse", et kahe peale ühetoalise korteri üüriga hakkama saada.
Aga seegi unistus on määratud läbi vaeva ning valu teoks saama. Vaid üks näide.
Noormees ja neiu, mõlemad kõrgharitud ja sissetulekuga, otsustasid ühise tuleviku kasuks ning leidsid kahetoalise korteri, mis sobis nii hinnalt kui ka asukohalt.
"Teile ei anta laenu, sissetulek on liiga väike!" vastati pangast.
"Te olete liiga vanad!" vastati nende keskealistele vanematele, kes ise laenu küsisid.
"Teie kinnisvara väärtus on liiga madal!" vastati neile, kes soovisid noorte õnne tarvis oma korteri tagatiseks anda.
Jah, lõpuks see laen siiski saadi, aga on selge, et see lõikab läbi edaspidised vabad valikud ning võimaluse elu oma tahte ning eelistuste põhjal kujundada.
Siit küsimus: miks peaks Eesti noor õppima, pingutama, uskuma ja lootma, kui elu ei lähe mitte põlvkonnapikkuste jõnksudena paremaks, vaid hakkab tagasi langema?
Enne kui mõte harjubki tõsiasjaga, et vaesuvas Eestis hakatakse vaikselt naturaalmajanduse ning sealt edasi koopa poole tagasi liikuma, saabuvad "tüe tegemises" ilmselt väga kurvad ajad.
Jah, sajad õpilasmalevlased tormavad küll innukalt kolme suvenädalat töö seltsis veetma, aga maal kolme nädalaga teenitav 160 eurot võimaldab osta paari häid teksasid ja kolm kilo jäätist, siis on otsas.
Loomulikult ruttavad siin paljud väitma, et liiga palju raha peale mõelda pole hea. Aga millele siis mõelda, kui töö on elu ära elamise viisist vahepeal muutunud hea elu võimaldamise viisiks?
Karta võib, et "tööharjumuse kujundamise" ajad on möödas. Mõtlevale inimesele ei saa niisama lihtsalt öelda, et "tööta harjumusest, küll taevas tasutakse".
Mida siis teha? Tulusamat tööd. Ettevõtja, palun paku seda!
