Võtame näiteks Maalehe ühe tunnusteema, vastuolud naabrite vahel.
Jah, loomulikult helisevad inimhinges ka kiuslikud keeled, lugege kas või Tammsaaret. Aga teha seadus nii, et naaber võib koos maaga erastada ka tee, mida mööda juba su talumehest isaisaisaisa, pastlad jalas, kirikusse trampis, on ikka liiast.

Ometi nii tehti, ja mitte vaid üks kord. Solvati inimesi, trambiti õiglustundel. Puhuti kohtuveskite tiivad mürinal käima, asuti riigi raha peeneks jahvatama.

Kogu ilm näeb, et nii ei tohi olla, et tavadel ei tohi trampida ka siis, kui pungil rahakott taskus, aga teadaolevalt pole keegi tarkadest seadusemeestest tulnud vabandust paluma, et andke andeks, me tegelikult ei tahtnud nii.

Ilmselt ei tahtnud seadusandja ka seda, et kui tavaline traktor tee peal sõidab, on kõik korras, aga kui peremees selleks, et oma põldu mitte liiga tihkeks trampida, masinale topeltrattad alla paneb, hüppab agar politseinik kohe võsa varjust välja.

Nimelt on lugu nii, et topeltratastega traktor eeldab juba laia veose saateautot. Seega, tarkade meeste tahtel põristab seaduskuulekas peremees oma „topeltlaia“ traktoriga põllule, tema ees ehmatab kaasliiklejaid aga perenaise juhitav saateauto.

Hea küll, linnameest see külateede ja ratastraktorite teema ei huvitagi. Teda huvitab rohkem, et viinamehed on kole julgeks läinud. Tõmbavad pudeli välja nagu kangelased sõja ajal granaadi ja muudkui viskavad. Viina, avalikult ja karistamatult.

Kummalisel kombel on nüüd välja ilmunud need, kes sellist toredat demokraatiavallatust, millele kõik nagu takka kiitsid, enam sugugi heaks kiita ei taha. Hoobi saanu hooga vajuvad nad hoopis teise teeserva, solvates oma hädakisaga nii ausaid avalikke viinavõtjaid kui ka otsuse teinud võimuesindajaid.

Avalikkuse üldist meeleolu – et nüüd mindi küll liiale – arvestades võib oletada, et õlle- ja viinakulin tänavatel ja parkides pannakse taas vaikima. Otsustajateks on muidugi needsamad, kes vastupidisegi otsuse tegid.

Kuidas end selles seisus lohutada? Ehk minu kadunud isa mõttega, et seadused on pättide jaoks. Aus inimene neid ei vaja.

Aus inimene eeldab tõesti, et ta saab endiselt mööda oma isaisade teed käia, hoolitseda ise selle eest, et traktori topeltrattad kaasliiklejaid ei häiriks, ning juua sõbraga pargipingil istudes oma pudeli õlut nii, et see ühtegi õrna silma ega kõrva ei riivaks.