Sulev Valner: Gruusia eest välja astudes kaitseme ennast
Võib-olla on seekord Gruusia osaks täita seda rolli maailma silmade avamisel Venemaa suhtes, mis 1991 langes leedulastele, kellest vene tankid üritasid üle sõita. See rünnak, mis nõudis 14 leedulase elu, võinuks toona tabada ka meid. Niisamuti pole täna põhjust arvata, et praegu Gruusias toimuv ei või korduda mõne teise Venemaa naabri puhul. Eriti kui retoorika käib kaasmaalaste kaitsmisest teiste riikide territooriumil.
Gruusia eest välja astumine olukorras, kus nüüd juba ilmselgelt on jutt Vene agressioonist Gruusia kui riigi vastu, ei ole sekkumine mingisse kaugesse konflikti, vaid kaitstes Gruusiat, kaitseme tegelikult ennast. Isegi kui tõdeda, et Gruusia pool on ka ise süüdi Osseetias toimunus, ei saa see õigustada Venemaa jätkuvat pealetungi kogu oma sõjamasinaga.
Millega Venemaad mõjutada? Pakun lisaks juba kõlanud ettepanekutele kahte asja, mille sümboolset väärtust venelastele ei tasu ehk alahinnata.
Esiteks võiks Eesti teha Euroopa Ringhäälingute Liidule tõsise ettepaneku, et kui Vene-Gruusia konflikt ning Osseetia ja Abhaasia küsimus Vene poole süül vähegi rahuldavalt ei lahene, siis mitte korraldada järgmise aasta Eurovisioni lauluvõistlust Moskvas. Või siis vähemasti tuleks seda üritust koos kõigi mõttekaaslastega boikoteerida. Ei juhtu midagi hullu, kui Eesti ühel aastal Eurovisioonil ei osale. Jääbki ETV-l rohkem raha järgi, et midagi muud olulist teha.
Teiseks tundub praegu lausa mõeldamatu, et sisuliselt okupeeritud Abhaasia naabruses võiks Venemaa korraldada 2014 taliolümpia. Ka seda küsimust oleks just praegu paras aeg tõsiselt rahvusvahelise olümpialiikumise tasemel tõstatada, mitte ärgata millalgi 2013 sügisel, kui on juba hilja. Et saada taliolümpiat Sotšis korraldada, peab Venemaa omalt poolt näitama piisavat austust rahvusvahelise kogukonna reeglite suhtes ja tahet Abhaasia konflikt lahendada.
Teine õppetund järjest
Gruusias toimuvat tuleb võtta kui teist tõsist õppetundi kahe aasta jooksul. Mulle tundub, et mulluste aprillisündmuste järgne ehmatus asendus Eestis liiga ruttu üldise muretusega, selle asemel, et teha toimunust tõsiseid järeldusi. Kas nüüd kordub sama ja Eesti riik jääb muretult ootama kolmandat õppetundi?
Venemaa jõu ja agressiivsuse alahindamine tundub kahjuks olevat Eestis üsna üldlevinud. Veretu iseseisvuse taastamine ja järgnev aeg lõi ilmselt paljudele illusiooni, et mingit tegelikku ohtu pole kunagi olnudki. Ettevaatlikumaid inimesi süüdistatakse arguses, kui mitte hullemas.
Ilmselt alahindas oma naabri vägivaldsust ka Gruusia, võttes ette avantüristliku katse Osseetia küsimus jõuga lahendada ja andes Venemaale ilmselt oodatud ajendi tankid teele saata. Nüüd näeme, et Gruusia 2008 asetub tegelikult samasse ritta Ungari 1956 ja Tšehhi 1968 sündmustega. Riigi nimi on teine, tankid oma tahte elluviimise vahendina ja ka retoorika aga üsna samaks jäänud.
Venemaa doktriin oma kodanike kaitsmisest näitab selgelt, kust on tõenäoliselt oodata tulevast survet ka meie suhtes. Venemaa kodanikke siin jagub vähemalt lähema inimpõlve jooksul piisavalt, et alati oleks, keda kaitsma tulla.
Selle asemel, et pidevalt avalikult naeruvääristada Eesti rahvastikuministrit ja tema tööd integratsiooni alal, oleks aeg kuulutada see töö oluliseks riiklikuks prioriteediks, tegelikult ellujäämise küsimuseks. Kui me selles vallas edu ei saavuta, tuleb varem või hiljem Venemaaga mingi järgmine suur jama. Võib-olla on vaja vahetada ministrit, kui praegune pole õige, aga oma staatuselt peaks minu meelest integratsiooniga tegelev minister olema valitsuses vähemalt peaministri esimese asetäitja tasemel.
Lõppema peab ka uskumatult muretu aastatepikkune tegevusetus võitluses venekeelse inforuumi pärast. Ilmselt küll ei õnnestu Venemaa riiklike telekanalite levi Eestis ära lõpetada - ehkki nad ilmselgelt on pidevalt tegelenud Eestile vaenulike seisukohtade teadliku levitamisega ja tegu pole ammu enam mingi vaba ajakirjanduse, vaid riikliku propaganda kanalitega. Mistõttu teemat ei peaks käsitlema üldse kui küsimust ajakirjandusest.
Aga kindlasti pole mingit õigustust olukorrale, kus isegi ei püüta Kremli hääletorudele vähimatki konkurentsi pakkuda. Olles Eesti Raadios lähedalt näinud venekeelse Raadio 4 edukat tööd, pole põhjust uskuda, et avalik-õiguslik venekeelne telejaam ei võiks Eestis üksjagu edukas olla. Kerge see muidugi pole, aga kui ei tee midagi, siis pole lootustki. Loomulikult peaks see jaam algusest peale olema eetris koos reklaamiga, esiteks saab nii paremini oma kulud katta, aga pole ka mingit vajadust kinkida kogu see miljonites kroonides reklaamitulu Vene riiklikele jaamadele ehk siis otse Vene riigile, mis Eesti teleturul just venekeelset televaatajat otsib.
Venekeelne Eesti telejaam oleks kõigepealt oluline vahend pingete ennetuseks, aga nagu näitab võitlus Gruusia ümber, ei tasu ka alahinnata propagandasõja tähtsust siis, kui midagi juhtub. Siis ei ole aega tõlkida, inimesed vaatavad seda kanalit, mille keelest nad aru saavad.
Mida Gruusia kriis veel selgelt näitab, on tõsiasi, et vähemalt mingi aja, kasvõi mõned päevad peab rünnaku alla jääja ise vastu pidama. Au grusiinidele, et nad seda on suutnud. Oleks Eestil selline relvastus, mida majanduslikult palju vaesem Gruusia on suutnud viimastel aastatel hankida, võiksime end pisut kindlamalt tunda.
Mitte säästmine riigikaitse rea pealt ei ole valitsuses riigieelarve arutamiste teema, vaid kui palju on senistele kuludele juurde vaja panna, et suuta Eesti taevas ja silmapiir tõusvatest ohupilvedest puhas hoida.
