SULEV VALNER: Suure Peo muljed
Pilgeni täis lauluväljak jäi kokku tulnud rahvale pühapäeval lausa kitsaks. Täis on ta ju sellistel pidudel ikka olnud, aga seda enda peal kogetud tunnet, et isegi väljaku kõige ülemises servas seisavad inimesed vahekäikudes kokku pressitult nagu kilukarbis, päris iga kord pole näinud.
Tavaliselt ikka mahub pealtvaataja seal üleval pisut vabamalt murul istuma ja piknikku pidama, seekord ei olnud hiljem tulijatel kohe mitte üht vaba murutükikestki võimalik leida.
Paratamatult käis peast läbi, et äkki peab kunagi uue ja veel suurema lauluväljaku peale mõtlema.
Tantsupeo väljamüüdud staadionid olid juba varem teada tõsiasi. Tore, et mõned lisatribüünid esimest korda ka üles olid pandud. Nii sai igal etendusel tuhatkond pealtvaatajat rohkem sellestki vägevast peost osa.
Ilmselt tasub järgmisel korral veel julgemalt tribüünide juurdeehitamisse panustada, ka näiteks teisele poole staadionit, sest pealtvaatajaid oleks küllap sinnagi jagunud. Tuleb ka meelde, et legendaarne tantsupidude korraldaja ja visionäär Ullo Toomi õhkas juba seitsmekümnendatel uue suurema tantsustaadioni järele.
Teisalt jälle teeb väike defitsiit head. Palju magedam oleks pingutatud pidu pooltühjal väljakul.
Olen olnud aastaid tagasi pealtvaatajana ühel Eesti-Soome ühistantsupeol Helsingi olümpiastaadionil, kus polnud just liiga palju tantsijaid ega pealtvaatajaid. Osalejatel oli kindlasti tore, aga seda õiget peotunnet ikka õhus ei hõljunud.
Tätte tegi tantsupeo veenvaks
Olen tantsuväljakul toimunus osalejana kindlasti hindamisel subjektiivne, aga seekord vist tegi küll tantsupidu oma suuremale vennale silmad ette.
Hea kompaktne mereteemaline etendus, huvitavad tantsud, võimsad mustrid, väga hea - osalt ju traditsiooniline ja samas igati kaasaegne -muusikavalik koos hea puhta helipildiga (kiitus helirežissöör Külli Tülile!), väga veenvad napid, aga sisukad vahetekstid Jaan Tättelt.
Ja siis muidugi kõigile hinge pugenud, just selleks peoks Jaan Tätte tehtud laul "Tuulevaiksel ööl" ja selle lakooniline, aga südamlik lavastus. See oli hetk, kui lihtsalt tantsupeost sai midagi veel suuremat.
Tahtmata kuidagi pisendada kõigi kindlasti ülisuure töö tegijate panust aastaid ettevalmistust nõudnud peo kava üles ehitamisel, tantsude õpetamisel jne, julgen ometi väita, et just Tätte lisas selle viimase pintslitõmbe, mis andis seekord tantsupeole hinge ja veenvuse. Sellise ühes hingamise, mida võib-olla lauluväljakul päris sama tervikelamusena ei saanudki.
Ehkki laulupidu oli laulupidu ikka oma vägevuses.
Neetud rongkäik
Viimase kahe suurpeo rongkäigud on olnud küll nagu ühed ära neetud üritused.
Eelmisel korral viis aastat tagasi sadas ju lausvihma ja korraldajad tegid, tagantjärgi ilmselgelt ennatliku, läbimõtlemata ja eksliku otsuse rongkäik vihma tõttu ära jätta. See oli tõesti viga. Sest laulupeo rongkäik ei jää ära lihtsalt halva ilma tõttu!
Tekkis hoopis pool-omaalgatuslik marssimine, võib-olla pisut vähem rahvarohke, aga seda vapram ja entusiastlikum.
Ja nüüd siis korraldajatelt teist korda rongkäigu korraldamisel suur ämber - osata neljatunniseks kavandatud marssimisegs ligi kaks tundi üle aja minna. Nii et laulupeo esimene õhtune kontsert muutus vihmaseks elitaarseks öökontserdiks.
Sellisel puhul tekib küll küsimus, et võib-olla oleks asi isegi siis ladusamalt läinud, kui laulukoorid ja tantsurühmad oleks lihtsalt ise linnast marssima hakanud ja keegi poleks midagi seejuures suurt korraldanudki.
Muidugi, ega tagantjärgi midagi hullu olnud, rongkäik sai ju tore ja meeleolukas sündmus ikka. Ja mis see paar tundi ootamist peoliste niigi pikkade proovipäevade kõrval ikka erilist oli.
Võib-olla teen sellega kellegi suhtes ülekohut, aga mulje jääb, et korraldajatel jätkus seekord täit tähelepanu ja haaret eelkõige laulu- ja tantsupeo kontsertide sisupoole korraldamiseks selle üsnagi kitsas tähenduses. Pluss tule toomine sadamasse, mis oli küll väga ilusasti seatud.
Aga pole hullu, hea pidu teeb end õnneks suuresti ka ise, kui peolised omalt poolt piisavalt kannatlikud on ja kaasa aitavad. Meie oma pidu ju ikkagi.
