Surm kepsutajatele…(TÄIENDATUD)
Juba kaugelt märkasin, et eespool on lendamas palju ronkasid, vareseid ja harakaid. Hakkasin jälgima, miks nad ühte kohta kogunenud on. Jaol oldi. Mõned sisikonna osad olid eemale põllule lohistatud, osa nahkasid kraavis, osa põlluserval. Helistasin tuttavale jahimehele. Tema ei teadnud kitsejahist midagi, oli hoopis teises kohas põdrajahis käinud. Õhtul sain kätte sektsiooni esimehe ja siis kuulsin palju mõtlemapanevat. Need pole salakütid, kes massiliselt kitsi hävitavad, vaid jahisektsiooni liikmed ise, lausa käsu korras. Jahimehed on kohustatud kitsi massiliselt laskma. Sest meie, metsaomanikud, oleme seda ju tahtnud!
Ei ole ma mingi uih-aih vanaproua, ikka tavaline maainimene, kes liha sööb ja teab, kuidas see pannile tuleb. Aga massiline tapmine ei mahu minu mõistuse piiridesse. Kuulsin sektsiooni esimehelt, et nende piirkonnas on kohustus, rõhutan - kohustus - tappa hooajal vähemalt 70 metskitse. Detsembri alguses peab ta esitama ülevaatamiseks sellise arvu lõualuid, jahiloa numbrid ja laskmise kuupäevad peal. Kui nii palju pole, tulevad karistused. Praegu olevat veel 10 tk laskmata.
Vanemad mehed ei võta kitselubasid, sest nende meelest pole eetiline viimaseid kitsi koos talledega maha nottida. Kitseliha ka ei taheta. Laskmine on jäetud noorte liikmete hooleks, kel püssist looma surmamine pole veel tõrkeid tekitanud. Vanemad jahimehed eelistavad suvist sokujahti, kus on rohkem põnevust ja looma ülekavaldamist. Mina lisaksin - eetikat.
Mis metsaomanike ja RMK metsakasvatajate hädaldamisse puutub, siis nende abinõudega, mis metsakultuure kahjustavate kitsedega oleks omal ajal pidanud ette võtma, on nüüd hiljaks jäädud. Looduse tsüklid käivad omasoodu ja rumal inimene ei oska nendega sammu pidada. Sellest on 3-5 aastat möödas, kui metskitsi jätkus iga kuusetaime jaoks. Juba eelmisel aastal oli näha, et loomade arvukus on tublisti kahanenud. Mõjus kindlasti suurenenud küttimine, aga ka kiskjate rohkus.
Kas ei võiks neid laskekvoote mõnel aastal veidi vähemaks võtta ja loomade arvukuse suurenedes uuesti lisada? Nagu tänane jutuajamine näitas, teatakse sektsioonis hästi, et enam pole, keda lasta. Kitsi lihtsalt pole. Kas me seda siis oleme tahtnud, et looduse tasakaal rikutud saaks? Härrased-prouad seal ministeeriumis, ärge sundige jahimehi viimaseid metskitsi laskma! Koguge uuemad ulukiloenduse andmed ja käige oludega operatiivselt kaasas, mitte 3 aastat tagapool. Metsaomanikud ka ei taha, et metsas enam ühtki kepsutajat ei näe. Aeg on edasi läinud, taimede kaitseks on ulukitõrje repellendid olemas ja metsaomanikudki teadmisi juurde kogunud.
Loe rohkem Leili arvamusi tema blogist
Egon Niittee,
Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist:
Septembri lõpul kinnitatud jahinduse arengukava kohaselt määravadki edaspidi küttimismahu jahipiirkonna kasutajad ise, aga samas vastutavad ka edaspidi koos maaomanikega metsanoorendike kahjustuste eest.
Riigi jäik roll kaob vahelt ära. Kokkuvõttes peavad jahimehed ise tunnetama, kas on vajadust küttimissurvet suurendada või mitte - sellest peab saama metsa- ja jahimeeste kokkulepe konkreetses piirkonnas. Riigil ei saa kunagi olema sellist ülevaadet, milline peaks olema ühes või teises jahipiirkonnas loomade arvukus, et olulisi kahjustusi ei esineks.
Praegu toimetavad maakondlikud keskkonnateenistused nõukogudeajast üle tulnud soovmõtlemise tulemusel koostatud elupaigamahutavuse mudelite järgi, millega üritati keerulisi ökoloogilisi protsesse lihtsaks mõelda.
