Survestamise ja soleerimise asemel aitab asjalik koostöö
Eelmises Maalehes nendib Tartu Ülikooli rektor Alar Karis, et akadeemilise maailma tavade kohaselt kaalutakse ideed, ka kõige radikaalsemat, läbi poolt- ja vastuargumentide ning alles seejärel tehakse otsuseid.
Igasugune akadeemiline diskussioon eeldab aga seda, et esitatud faktid on tõesed ja põhjendatud. Austatud rektor valis argumenteerimiseks avaliku leheruumi, aga fakte on ta tõlgendanud vabalt.
Põhjamaade eeskuju
Viimati oli kahe ülikooli liitumise idee õhus kümmekond aastat tagasi. Toona ei peetud seda otstarbekaks, kusjuures otsustav sõnal oli selles üliõpilastel. Nimelt hindasid tudengid kõrgelt seda, et väiksemas ülikoolis on neil vahetum kontakt õppejõuga ning viimastel on üliõpilaste jaoks rohkem aega.
Võtsime tookord kuulda ka Rootsi Põllumajandusülikooli kauaaegse rektori Marten
Carlssoni arvamust, kes oli ekspertgrupi juht, kui toimusid Taani Kuningliku Veterinaaria- ja Põllumajandusülikooli ning Kopenhaageni Ülikooli liitumise läbirääkimised.
Tol korral jäi liitumine ära, ent aastal 2007 apoliitilise otsusega ülikoolid siiski ühendati.
Tagajärjeks on see, et sisuline integratsioon on tänaseni puudulik ja tulemus ei rahulda vähemalt akadeemilise personali hinnanguil õieti kedagi. Veelgi enam — suureks probleemiks peetakse endise tunnustatud ja kindla fookusega ülikooli identiteedi kadumist.
Ka Alar Karis arvas omal ajal maaülikooli rektorina, et maaülikoolil kui selge fookusega väiksel ülikoolil on Eesti kõrgharidus- ja teadusmaastikul oma koht ning ühiskonnas tervikuna selge roll. Oleme maaülikoolis sama meelt ka praegu.
Maaülikool on tublisti panustanud teaduse tulemuslikkusele ja õppetöö kvaliteedile. Valitud tee õigsusest annavad märku ülikoolide välised hindamisprotseduurid, mille järgi on meie õpetamine ja teadus jätkusuutlik.
Strateegilisi otsuseid teeme oma ülikoolis just õppekavade üleminekuhindamise ja teaduse väärtuse hindamise tulemuste põhjal.
Koostöö sünnib esmajoones siiski inimestevahelistest suhetest, mitte niivõrd liidetud struktuuridest. Seega tuleks neid teemasid käsitleda üksteisest lahus.
Praegusel ajal ei saa ükski teadlane, hoolimata oma tööandja nimest, teha teistest isoleeritult tipptasemel teadust. Selleks on vaja koostööd mitte ainult ühe linna ning riigi raames, vaid kogu maailma mastaabis.
Ühisprojekte üha rohkem
Alar Karise artiklis leidub mitmeid ebatäpsusi, mis vajavad selgitamist. Karis väidab, et Eesti Maaülikool ja Tartu Ülikool kemplesid pikalt selle üle, kumb hakkab juhtima loodava kalanduse teabekeskuse tööd.
Aus oleks väita, et maaülikool alustas omal ajal ettevalmistustööd ja projekti kirjutamist, et see teabekeskus käima vedada. Kui selgus, et samas suunas tegutseb ka naaberülikool, otsisime omalt poolt lahendusi võrdsetel alustel toimivaks koostööks.
Saavutasime ülikoolide vahel kompromissi — mõlemad koolid saavad koostööd teha ka ilma liitmiseta.
Samamoodi toimusid arutelud ühise õppeinfosüsteemi teemal, mida rektor Karise artiklis on välja toodud kui negatiivset koostöö näidet. Õppeinfosüsteemi arendamisel olid laual arutamiseks nii poolt- kui vastuargumendid, ja kuna ühise süsteemi loomise eeliseid oli selgelt rohkem, sai Tartu Ülikooliga ühine õppeinfosüsteem juba 2007. aastal ka käivitatud.
Koostöö on tihenenud ka ühiste doktorikoolide osas. Meie metsanduse põhilises tugibaasis käib koos suuremahuline kliimakatse. Tõravere Observatooriumiga on rajatud Järvseljale rahvusvaheliste uurimisprojektide jaoks vajalik peegeldusetalon.
Kahe ülikooli koostöös on veel mitmeid suuri ühisprojekte ning iga aastaga tuleb neid üha juurde. Seetõttu ei saa ma aru, miks hea kolleeg ei taha tihenevat koostööd tunnistada.
Kui koostöö tempo ei rahulda, tuleb akadeemiline diskussioon kindlasti kasuks. Kui eesmärgiks on liitmine, siis on retoorikas akadeemilise arutelu kasutamine ebaakadeemiline, sest seal kasutatakse poliitilise võitluse vahendeid.
Iseenesest on kahetsusväärne, et kahe ülikooli ühisest otsusest sõltuva teema osas algas debatt ajakirjanduse veergudel, mitte aga ülikoolide omavahelistes sisulistes aruteludes.
Olukorra analüüs ja koostöövõimaluste parandamine peaks sündima koostöös, mitte survestades ja soleerides. Tahaks väga loota, et akadeemilist diskussiooni suudetakse tulevikus poliitilisest eristada.
