Suure suve tähtsad sihid

Nii vanas vabariigis kui ka meie päevil on aeg-ajalt võetud jutuks küsimus, kas 24. veebruar ikka sobib vabariigi aastapäevaks. Äkki oleks paslikum paraadi korraldada ja kõnet pidada mõnel muul kuupäeval, iseäranis soojemat sorti ajaloolistel daatumitel?

Minu meelest on 24. veebruar riigi sünnipäevana siiski kõige veenvam. Seda mitte ainult ajaloolis-juriidiliste argumentide tõttu, vaid eelkõige tänu veebruarilõpu heitlikule kliimale. Jah, mõnikord võib see päev olla nõnda külm, et paraad tuleb ära jätta. Teinekord särab aga päike.

Kevadet on selle veebruaripäeva ilmas alati aimata, ehkki päris kindlasti tuleb enne tegelikku kevadet üle elada veel nii mõnigi lumetorm.

Samamoodi pidid rahvusliku kevade esimest hingust tajuma ka meie esiisad 1918. aasta veebruaris – küllap aimasid nemadki rahvusliku eneseteadvuse päikese üha kõrgenevat teekonda okupatsioonipilvede taga. 24. veebruar oleks justkui looduse ja ajaloo ühistööna sepistatud lootustandev sümbol meie rahva meelt julgustama.

Kevadet oli tänavusel iseseisvuspäeval tunda veel kolmandaski mõttes. “Jaak, kurat, jalad põhjas!” – nii võiks kokku võtta peaminister Andrus Ansipi pidupäevakõne Tartus. Ja Jaagu all ei pidanud valitsusjuht silmas oma tartlasest kolleegi kaitseministeeriumis, vaid meid kõiki, lausa tervet maailma.

Majanduskriis on kohe läbi, Eesti on tulnud surutisest läbi uskumatult osavalt ning kohe-kohe algaval tõusuperioodil alustame “esimesest reast”, kiitis peaminister.

Alustame mida? Küllap vist uut võidujooksu uute suurte eesmärkide täitmiseks. Neistki rääkis peaminister oma kõnes. Euroopa viie jõukama riigi sekka tõusmine polevatki utoopia. Enamgi veel, ühes rütmis jõukuse saavutamisega täidame oma armsa kodumaa viimaks ometi ka lastega, muutume kõrgtehnoloogiliseks riigiks ning ajame järgmise saja aasta jooksul läbi vaid 40 valimisega 70 asemel.

Ansipi õhin meenutab koolipoissi, kes teeb kevade hakul hoogsaid plaane eelseisvaks suveks. Suur suvi on ju kallis and, sellel ei tohi mingil juhul lasta raisku minna või seda raamatu taga maha norutada, mõtleb iga normaalne poiss. Tingimata tuleb minna rattamatkale, ujuda lõpuks ometi üle külajärve, püüda kinni esimene korralik purikas, teenida pisut taskuraha jne.

Ansipist pisut elukogenum mees Andres Tarand võrdlebki tänases Maalehes Eesti riiki teismelisega, kes on äsjase majandusbuumi päevil visanud kiiresti kasvada, kuid kellele pole sama kiiresti mõistust juurde siginenud. Ja kelles armastavad vanemad on võib-olla liiga vara täismeest näha soovinud.

Ansipi optimismi üle võib muiata, kuid teisalt on siiski tore, et meie peaminister on tulvil teotahet nagu poisike mootorratast nähes. Iseasi, kas meie, kodanikud, neid eesmärke väga tõsiselt võtma peaksime.

Riikidega võivad ju olla teistsugused lood, kuid inimeste elus kipuvad kõige paremad asjad juhtuma just siis, kui nende saavutamisele kramplikult ei mõelda.