Uued meetmed

Eestiski on inimeste eluiga viimasel kümnendil hoogsalt pikenenud. Õnneks on sündivuse kõver, mis vahepeal nukralt longu vajunud, alates 2004. aastast ülespoole suundunud.

2010. aastal oli iive Eestis esimest korda üle kahekümne aasta positiivne. Kahjuks jäi sündide arv surmadele siiski eelmisel aastal taas 565 inimese võrra alla.

Eksivad need, kes arvavad, et selle vastu rohtu ei ole. Vajame veel mõnda lisasammu, mis oleks sama tõhus kui vanemahüvitis. Selle meetme positiivset mõju sündide suurendamisele, eriti just haritud ja hea töökohaga naiste seas, tunnistavad nii teadlased kui noored pered ise.  

Vanemahüvitis ei ole oma olemuselt sotsiaaltoetus. See on kompensatsioon juba välja teenitud palga ulatuses, mis vanemal väikelapsega kodus oldud aja eest saamata jääks.

Vanemahüvitist makstakse vastavalt varem tasutud sotsiaalmaksule. Õiglane on ka see, kui vanemahüvitist saavad miinimummääras needki emad, kes sotsiaalmaksu enne lapse sündi sentigi ei tasunud.

Kogu selle vaidluse juures on kummaline, et vanemahüvitise võrdsustamisest rääkijad ei suhtu samamoodi näiteks haigushüvitise või pensionide maksmisse. Kritiseerijate loogika põhjal võiksid ju needki olla kõikidele võrdsed nagu sotsialismile kohane. Selline sotsialism ei ole Eesti tee.

Tänavu kevadsuvel pakkus Reformierakond aruteluks puudust kannatavate laste perede toetuste suurendamise vajaduse. Peretoetused peaksid tulevikus suurenema eeskätt just nendel peredel, kus lapsi rohkem või kitsikus suurem. Vanemate ajutiste või ka pikemate majanduslike raskuste pärast ei peaks lapsed kannatama.

Reformi järel oleksid enim abi vajavate laste toetused kahekordsed. Pere esimese ja teise lapse puhul maksaks riik lapse kohta toetust 40 eurot ning alates pere kolmandast lapsest 115 eurot lapse kohta. Kolme abivajava lapsega pere saaks lapse arengule praegusega võrreldes panustada aastas ligi 1200 euro võrra rohkem. Suuremat toetust hakkaks tulevikus saama ca
50 000 last.

Nägelused kõrvale

Üks hiljutine uuring tuvastas, et tegelikult on Eestis laste kasvatamiseks paremad võimalused kui paljudes arenenud riikides.

Vaatamata sellele oli sündimus tänavu esimesel poolaastal ikkagi viimase kuue aasta madalaim. Rahvana püsima jäämise nimel võiksime omavahelised poliitilised nägelused kõrvale jätta.

Iseseisvuse taastamise ajal sündinute põlvkond on just jõudnud pere loomise ja laste saamise ikka. Nende inimeste lähikümnendi otsustest sõltub, milline on Eesti rahvastikupüramiid aastal 2030. Kas püsivalt loov ja tugevale alusele toetuv või kitsas ja kidur. Meie saame praegu seda tulevikku kindlustada.