Suurtähelisest austusest presidendi vastu

Juuni algul levis kollasemas ajakirjanduses uudis, et Edgar Savisaare presidendikampaania plakati ülesriputamisega kiirustati nõnda, et sellele jäi viga: „kampaania” asemel „kanpaania”. Ei teemat käsitlenud ajakirjanikud ega seda kommenteerinud lugejad osanud märgata, et lisaks tühisele trükiveale oli plakatil üks palju tähendusrikkam aps, liiati värviliselt ja suuremalt kui too „kanpaania”: nimelt suur p-täht lauses „Savisaar Presidendiks!”, kirjutab Priit Põhjala Õpetajate Lehes.

Meenutagem siis, et täpselt nagu „pagar” või „postiljon”, on ka „president” tavaline ametinimetus, mida vähemasti eesti keeles suure algustähega ei kirjutata. Levinud vastuväide, et presidendi amet on palju olulisem ja austusväärsem kui pagari oma ning selle märgina on suurtäht omal kohal, tundub mulle rumal. Austusväärsus ei sõltu ju niivõrd ametikohast, kuivõrd seda täitvast inimesest; kindlasti on suur hulk pagareid, kes väärib austust rohkem kui suur hulk presidente. Mis puudutab aga ühe või teise ameti olulisust, siis igal juhul on pagari amet olulisem kui presidendi oma, seda eriti sünnipäevadel ja hommikusöögi ajal.

Sarnaselt ametinimetustega (president, direktor, professor) kirjutatakse eesti keeles väikese algustähega auastmed (major, kindral, admiral), au­nimetused (kuu lüpsja, aasta ema, aasta sportlane), teaduskraadid (magister, doktor) ja igasugu muud tiitlid (härra, proua, vürst, krahvinna). Kui markeerida neid suure algustähega, võivad soovitud tagamõtet – olla ametlik ja lugupidav – hakata varjutama hoopis muud, negatiivsed aspektid. Esiteks saadakse ju aru: ahhaa, kirjutaja ei ole eesti kirjakeelega sina peal, ei tunne meie algustäheortograafiat.

Teiseks võidakse arvata, et adressant on suisa kintsukaapija ja soovib adressaadi ees lipitseda. Keelekorraldaja Tiina Leemets on artiklis „Austus ei sõltu algustähest” (Oma Keel 2000/1) osutanud, et ametinimetuste suurtähega kirjutamine on endisaja kantseleimentaliteedi jälg: paluja peab olema alandlik ja palutavat ülendama. Sealsamas tõstatab Leemets küsimuse, kust läheb sellisel juhul piir – kas austada suure algustähega ainult direktorit või ka osakonnajuhatajat? Üks keelenõu küsija olevat kindel olnud, et presidendile ja peaministrile kirjutades peab kasutama suurt algustähte, aga ülejäänud ministrite puhul kõhelnud: äkki nemad seda ei vääri?

Muidugi on olukordi, kus „president” – nagu iga muu amet või tiitel – tulebki ortograafiareeglite kohaselt kirjutada suure algustähega. Lause alguses, mõistagi. Ja siis, kui ametinimetusest või tiitlist saab pärisnimi: tootenimi (Presidendi kohv, Vürsti täissuitsuvorst), kollektiivi- või ettevõttenimi (ansambel President, OÜ Major), hüüdnimi (klassi vanemana sai Paul hüüdnime President) ja nii edasi. (Ma ei hakka üldse rääkimagi kõikvõimalikest ilukirjanduslikest juhtudest, mispuhul kehtib licentia poetica – vabadus kirjakeele reeglid sootuks üle parda heita ja kirjutada just nii, nagu parasjagu põhjendatud tundub: „president”, „President”, kas või „PREsidenENT”.)

Erandlik on ka juhtum, kus presidendi all ei peeta silmas isikut või ametit, vaid Vabariigi Presidendi nimelist asutust ehk institutsiooni. Kuid isegi sel juhul sobivad suurtähed ainult juriidilistesse ja üliametlikesse tekstidesse. Muidu jäägem ikka väikese algustähe juurde: (vaba)riigi president, härra president, Eesti president – ka siis, kui me pöördume kirjalikult otse tiitlikandja enese poole. Ega’s väiketäht tingimata degradeeri, samamoodi nagu suurtäht tingimata ei ülenda. Nii ühel kui ka teisel on kaasaegses eesti kirjas täita peaasjalikult muud funktsioonid.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.