Taastuvenergeetika areneb liiga lünklikult
Keerutan käes järjest suurenevaid arveid elektrienergia ja võrguteenuste eest, millele lisandub salapärane ja kopsakas taastuvenergia tasu, ning olen nõutu. Võrguteenuste parandamise vajadusest, eriti maakohtades, on palju räägitud, suuri sõnu on tehtud taastuvenergia teemadel, kuid mõlemal suunal on areng olnud nigel ja intrigeerivalt valikuline.
Asjaga tegeldakse
Elektrivõrk paikneb valdavalt eramaadel ja õhuliinide alune pind on vähemalt metsamaadel otstarbekast maakasutusest väljas. Vähe sellest, see maa on suureks tüliks nii maaomanikule kui ka elektrivõrgule: kasvab pidevalt metsa, on risustatud lamapuidu ja kändudega, on näotu ja tuleohtlik, igaühele harjumuspäraselt prahistamiseks saanud eikellegimaa.
Probleem trassidega kerkis juba maade tagastamise-erastamise algfaasis, kuid on mõistliku lahenduseta siiani. Viimati tõstatas liinide talumise kohustuse liiga väikese tasu seadusevastasuse õiguskantsler, kes soovis, et Riigikogu asja üle vaataks. Ettepanek leidis toetust ja “maaomanikele antakse kindlus, et selle küsimusega tegeldakse”. (Õpetlik on lugeda sellest Riigikogu stenogrammi 22.09.2010.)
Rahalise poolega niisiis “tegeldakse” (liinialuste maade omanikel on tulevikus loota kompensatsiooni ehk maamaksu ulatuses), aga trasside hooldamine on täiesti ettearvamatu tegevus.
Võiks arvata, et taastuvenergia suurte projektide seas on Eesti Energial läbimõeldud plaan ka biomassiga, mille hulka mahub trassidelt raiutav puitollus. Raha ju trasside hooldamiseks planeeritakse ja kulutatakse.
Rumal mõte! Nii tühine osa meie jõukal maal ei tasu koristamist! Ja töö käib ikka nagu sovetiajal: kus häda, kunas leidub tegijaid ja raha. Möödunud suvel kohtasin Kagu-Eestis töökat Läti brigaadi, kes oma bussiga edasi liikudes elas ja ööbis mitmendat nädalat 110kW trassil, mida brigaadi liikmed olid niitnud juba mitmekümne kilomeetri ulatuses. Kiitsid rahvaste suhtlemise keeles meie rikast riiki, mis annab neile tööd.
Trassil ei muutu midagi
Küsimusele, kas maaomanikega on tegevus kooskõlastatud, ei osanud nad midagi vastata, näitasid paar aastat tagasi koostatud trassiskeemi, kus raiekohad tähistatud, ja pakkusid rääkida nende ainsa kontaktisikuga — endi ülemusega Riias.
Riia ülemus arvas, et küllap siis on kooskõlastatud, kui neile teha anti. Maaomanikke võis raiutud lõigul olla mitukümmend, kuid polnud kuulda, et keegi raiest teadis enne saagide vingumist.
Saagide vaikimisega lõpeb ka tellitud töö, maha jäävad kuni poole meetri kõrgused kännutüükad ja risti-rästi langenud tüvekesed, kus põdergi võib jalad murda. Tuleohtlikus maastikus jäävad teede äärde kuivama kergestisüttivad okaspuuvõradki. Seda laama ei taha keegi koristada ka peale makstes.
Lisaüllatuseks on, et kohtades, kus ühisel ja ühtmoodi kinni kasvanud trassil paralleelselt kulgevad eri voolutugevusega liinid, ei toimu raie ühel ajal, isegi mitte samal aastal, sest igal liinil on eraldi ülemused, kes omavahel asju ei suvatse kooskõlastada.
Tänapäeval saaks ja peaks selliseid töid tehtama hoopis mõistlikumal moel, kui puiduhakkel oleks püsiv nõudlus ja kohane hind. Kus on need mitmel tasandil jutuks olnud, kogu maad katvad väikesed biokütusega jaamad, mis annaksid inimestele tööd, sooja ja energiat?
Seda kütust on ju meil kokkuarvamatul hulgal, liinialused on vaid väike näide. Umbe on kasvanud teeveered ja kraavikaldad, olles toidulauaks kobrastele. Võssa upuvad põllumajanduslikud maad.
Metsamaadel ligi pool raiemahust, kui seda metsakasvatuslikult õigesti teha, kõlbab vaid puiduhakkeks. Arengukava raiemahuarvude järgi saaks sealt aastas 6–7 mln tm küttepuitu, mille raiumise vastu ei tohiks olla midagi ka kõige rohelisemal rohelisel ja mis ei tekita mingit konkurentsi puidutöötlejatega.
Eesti oma biomass
Eesti pinnal kasvava biomassi täielik ja otstarbekas kasutamine peaks leidma tähtsa koha riigi lähiplaanides. Hetke tuumapaanika ja massimigratsioonide taustal on see eriti tähtis nii julgeoleku, regionaalarengu, tööhõive mõttes kui ka paljudes majandusaspektides maastikuhoolduseni välja.
Pealegi, selleks ei ole vaja oodata haridusreformi tulemusi või uut põlvkonda, sellega saab alustada kohe. Maal leidub veel mõni inimene, kes oskab ja tahab teha tööd. Patriootliku ettevõtmise korral, mis ei ole võrreldav tuulikute sisseostmise ja püstipanemise diiliga, on inimestele arusaadav ka elektri eest makstav taastuvenergia tasu…
Valimised on möödas, rohelised Riigikogust väljas. Kes torgiks Eesti Energiat energiaprobleemidega rohujuure (s.t Eesti) tasandil, et kogu aur ei kuluks õli tootmise organiseerimise projektidele Aafrikas ja Ameerikas? Viimane on muidugi kihvt ettevõtmine, kuid vaadakem ka kodus ringi. Ainult projektipõhine etlemine — eks elektriautodegi projekti efekt ole rohkem välispidine — Eesti iseolemist ei kindlusta.
