Tahaks surra kodus ehk Digitiiger sotsiaalhoolekandes
Eesti riik on olnud kõikvõimalike teenuste digitaliseerimisel väga edukas. Siit edasi võime tavapärasele elukaarele mõeldes kujutleda tulevikuvisiooni, kus üksildased või kaugetes paikades elavad inimesed saavad kasu videokonverentsi lahendustel põhinevatest tugiteenustest.
Digitaliseerimine jõuab ka selliste teenusteni, kus inimlik puudutus, personaalne suhtlus ja delikaatne abi on teenuse oluline osa.
Mis minust saab, kui ma olen vana ja vajan toimetulekuks tuge? Need on samas küsimused, mis ei ole Eestis avaliku diskussiooni objektiks. Millegipärast on meie kultuuriruumis vanaduse ja surmaga seonduv tihtipeale tabuteema. Meile meeldib isegi teadaolevalt surmahaigust põdevale sugulasele soovida “head paranemist”. Teisisõnu – meil on kombeks teeselda surematust.
Pilootprojektid viitavad
Euroopa Liidu riike ühendab ühine demograafiline trend – keskmine eluiga pikeneb, elanikkond vananeb, mis toob kaasa kulude kasvu nii tervishoius kui ka sotsiaalhoolekande sektoris. Euroopa Liidu rahalisel toel on Eestisse jõudnud mitmed innovaatilised pilootprojektid, mis seotud infotehnoloogia rakendamisega tervishoius ja sotsiaalhoolekandes.
Neid projekte ühendab ühine eesmärk – pikendada hapra tervisega eakate kodus elamise aega. Teisiti öeldes võimaldab sellise tehnoloogia edasiarendamine kodus surra. Just selline inimlik soov on selgunud patsiendikeskse teenusekultuuriga riikides ja soovi täitmine on osatud teenuste arendamisel eesmärgiks seada.
Pilootprojektide tulemusi analüüsitakse ning proovitakse selgitada e-lahenduste abil pakutavate teenuste mõju otseselt inimeste ja nende lähedaste elukvaliteedile ja sotsiaalsüsteemile laiemalt.
Innovaatiliste teenuste katsetamise käigus on arendajad jõudnud veendumusele, et uued teenused on kasulikud – kasutajate elukvaliteet tõuseb või säilib, on siis tegu kas korrapärase meditsiinilise järelevalve, virtuaalsete rehabilitatsiooniteenuste või sotsiaalse suhtlusvõimaluse loomisega.
Vastust otsitakse ka küsimusele, kas uut tüüpi lahendused annavad kulude kokkuhoidu.
Hästi tõestatav on erialaspetsialistide, meil eelkõige sotsiaaltöötajate, aja ja sõidukulude kokkuhoid.
Just aja ja sõidukulude kokkuhoid ongi digiteenuste arengut käivitav üldine peamine kasutegur. Eestis ja lähiriikides ei ole suudetud pilootprojektide kulutõhusust usaldusväärselt hinnata.
Katseisikute valim on selleks olnud liiga väike, on keeruline olnud korraldada ühtlaselt kvaliteetset teenusepakkumist.
Küll aga hindas Suurbritannia tervishoiuministeerium 2011. aastal krooniliste haiguste ja sotsiaalhoolekande vajadusega patsientide puhul infotehnoloogiliste lahenduste mõju ning järeldas, et oluliselt vähenesid erakorralise meditsiini osakonna külastused, hospitaliseerimised, haiglaravi kestus, toimus ka vähenemine ravikuludes ja märkimisväärne vähenemine suremuses (45%).
Need tulemused näitavad, et võimalik kulude kokkuhoid tekiks riiklikus tervishoiusüsteemis. Seega võiks nüüd järeldada, et uute digitaalsete tugiteenuste arendamine on vajalik ja kasulik ning neid peaks laialdaselt juurutama hakkama.
Siiski, majanduskriis on omakorda muutnud küsitavaks, millised ühiskonnad on üldse jätkusuutlikud. Huvitaval moel on meie avalikus meediaruumis sattunud kriitika alla heaoluühiskonna mudelid, kuigi vaadeldes põhjapoolsete riikide rikkust, eelarvedistsipliini ja konkurentsivõimet, ei saa küll öelda, et heaoluühiskond, mis panustab meie riigiga võrreldes ulmelisi summasid sotsiaaltoetustesse, oleks päris selgelt eksiteel. Eestis on laias laastus üks sotsiaaltöötaja 1800 inimese kohta, Soomes aga üks sotsiaaltöötaja 235 inimese kohta.
Kuigi digitaaltehnika ja -teenuste hinna ning kvaliteedi suhe muutub aja jooksul üha paremaks, ei ole Eesti elukallidust ja eakate keskmist sissetulekut arvestades praegu mõeldav, et potentsiaalsed kasutajad suudaks teenuste arendamist ja nende eest tasumist omast taskust kinni maksta. Lisaks tehnikale eeldavad uued teenused teistsuguseid töövõtteid ja ka teistsuguse organisatoorse korraldusega töökohti.
Sotsiaalhoolekande teenuste arendamine on jäänud omavalitsuste ülesandeks, samas erinevad kohalikud omavalitsused sissetulekutelt ja võimekuselt väga. Ei ole realistlik oodata, et isegi ühe maakonna piires jõuaksid omavalitsused kokkuleppele sotsiaalteenuste arendamise osas.
Riigilt teenuste arendust ootavate maksumaksjatena vaatame nüüd keskvõimu poole – kas sotsiaalministeerium võtaks teenuste laialdase juurutamise kulud enda kanda?
Teenuseid arendades on selgunud, et patsiendi seisukohalt oleksid vajalikud komplekssed sotsiaal- ja tervishoiuteenused. Siiani on sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna rahastamise mehhanismid erinevad ning vastutus teenuste osutamise ja rahastamise eest jagunenud keskvalitsuse (sh haigekassa) ja omavalitsuste vahel. Samuti tegutsevad vastutajad iseseisvalt ning ühiseid eesmärke selle osas, mis, kuidas ja kellele kättesaadav peaks olema, ei ole loodud.
Teenuste korraldusega lähemalt kokku puutunud väidavad, et kujundlikult mängitakse patsiendiga pingpongi, pillutades-jooksutades teda või tema lähedasi eri institutsioonide vahel. Inimese suhtes empaatiline riik peaks siinkohal n-ö astuma patsiendi kingadesse ja vaatama teenuste korraldust tema silmade läbi. Ka meil on vaja omaks võtta kliendikeskne lähenemisviis, nagu seda põhjanaabrite juures juba on tehtud.
Paradigmade pööramine
On veel üks, suuremgi paradigma muutust nõudev eeldus. Nimelt on uutel tervishoidu ja sotsiaalhoolekannet toetavatel digiteenustel haigestumist ja hospitaliseerimist ennetav mõju. Seega saaks nende arendamist riiklikult rahastada, kui oleks olemas poliitiline valmisolek panustada raha võrdselt ennetusse ja juba tekkinud probleemide lahendamisse. Praegu finantseerivad riiklikud süsteemid valdavalt vaid juba tekkinud tervisekahjude korvamist. See on väga kallis ja aina kallimaks läheb. Preventsioonile eraldatakse vaid 5% rahast.
Nägemus, et üksi elav eakas saab tulevikus tarbida kompleksseid virtuaalseid tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuseid, parandades sellega enda ja oma lähedaste elukvaliteeti, ei kao kuhugi. Jääb veel vaid küsida: kas teeme pikas plaanis kasulikud otsused ja asume tegutsema kohe või jääme ootama ning vaatama? Kas me soovime pakkuda häid teenuseid oma rahvale või jääb teenuste tarbimise võimalus erasektori kalleid teenuseid osta suutva rikkama ühiskonnakihi privileegiks?
Mis see on e-hoolekanne?
- Sotsiaalhoolekandes rakendatakse igapäevaseks kontaktivõtuks avahooldaja ja koduhoolduse kliendi vahel virtuaalset ühendust.
- Virtuaalse kanali kasutamiseks on vaja spetsiaalse programmiga puutetundliku ekraaniga arvutit.
- Virtuaalse kanali kaudu saab paar korda nädalas osa võtta juhendatud võimlemisest, mälumängust või kuulata kirjandusminuteid.
- Kaks korda kuus on eriarsti nõuanded, lisaks meditsiini vallast veel apteekri pooltund, vestlusringid aktuaalsetel teemadel.
- Et Virtu oleks kõigile klientidele kättesaadav, on kaasatud ka projektis osalevate valdade ametnikud.
- Teadmine virtuaalse kanali kasutusvõimalustest levib tasapisi ka meedikute hulgas, mis tähendab, et sisuliselt saab toimuda virtuaalne arstivisiit oma patsiendi juurde.
