Tahan tunda nii valu kui rõõmu
Minust pole kuude viisi muud kui halba ainult kirjutatudki. Eelmine pool aastat, kui tegin saadet eestlastest väljaspool Eestit, ei räägitud minust üldse midagi. Ju siis polnud saade küllalt halb, et seda tähele panna...
Nüüd on saanud palgalised kirjutajad kondi hambusse: noh, kus need lubatud head uudised siis on? Sest - mis "uudised" need inimesed ikka on, kelle kohta on aastakümneid teada, et nad olemas on...
Loen selliseid arvustusi ja ei tea, kas nutta või naerda. Naerma, kahjuks, ei aja. Tegelikult tahaks otsekohe nii avaliku rääkimise, kirjutamise kui ka mõtlemise ära lõpetada, siis tuleks ometi ükskord hea uudis: ta jäi vait!
Aga ma ei jää. Sest "siis ma käituksin nagu laps, kelle nukumaja on ära lõhutud", ütles mulle mu laps ja temal õnneks on rohkem aru peas kui emotsioonidest puretud minul.
Ma olen ise ka aastaid kirjutanud. Ja millest muust siis ikka kirjutada on kui inimestest. Tean täpselt, et olen ainult üks kord elus inimese kohta must valgel halvasti öelnud. See oli siis, kui asusin kaitsma Toomas Uba, kelle kohta tuntud kirjamees umbes samasuguseid sõnu kasutas nagu teine tuntud kirjamees eelmises TeRas minu kohta.
Tookordne leheväitlus lõppes halvasti - kohtuga nimelt. Ja kohtusse ei kaevanud see, kelle kohta kasutati üht ebatsensuurset sõna, mitte mind, ajakirja peatoimetajat, vaid Urmas Otti, kes lennuka väljendi telefoni teel ajakirjale edastas.
Urmas ei süüdistanud mind enda kohtusse kaebamises kunagi. Ta ei rääkinud sellest aastaid kestnud protsessist täpsemalt öeldes sõnagi, kuigi muudel teemadel rääkisime küll. Ma ei tea tänase päevani, kas Remsu sai selle raha kätte, mida ta Otilt nõudis, või mitte.
Urmase jaoks ei olnud raha tähtis, ta teadis, et hea ajakirjaniku kaitsmine on rohkem väärt igast rahast...
Muide, paar aastat tagasi küsis Olev Remsu minult, kas olen talle andestanud. Muidugi olin, ma ei viitsi inimeste peale pikalt solvunud olla. Aga õigluse eest võitlusse astuma olen valmis iga kell!
Mõtlesin mitu päeva hr Remmelga kirjatüki üle ja tundsin, et midagi selles on puudu. Kuna kriitik nüsis kolme saate iga saatelõigu kallal, siis avastasin, et kahte pikka saatelõiku ei olnud ta üldse märganud.
Ei saanud ju juhtuda, et kümneminutilised lõigud kahe silma vahele jäävad... Niisiis?
Ma arvasin ära! Need olid tõesti ainsad saatelõigud, mille kohta see inimene polnud midagi halba suutnud välja mõelda.
Sest mida halba sa ikka ühe särava mõistuse ja mäluga 100aastase kohta ütled. Ja kuna proual oli just samal ajal tema uhke sünnipäev, siis andis see välja ju isegi uudise mõõdu.
Teine teema, mis samuti maha tegemata jäi, oli kahe tuntud mehe suur kaalukaotus. Kõik ülejäänu tunnistati prügikasti vääriliseks. Mina kaasa arvatud.
Aga kuna mind viimasel ajal on lehekaantel süüdistatud ka korruptsioonis (nagu oleksin ma oma tütre "Terevisiooni" sokutanud), äraostetavuses (et võtsin vastu linnavalitsuse stipendiumi) ja ka selles, et üldse olemas olen, siis, kasutades kolleeg Tiina Pargi väljendit "me oleme ju nii paksu nahaga...".
Mina, muide, ei ole. Sest kui ma oleks, siis ei saaks ma olla enam ajakirjanik. Ma tahan tunda valu, ka teiste inimeste oma, sest muidu ei oleks minust ajakirjanikuna mingit kasu. Ja rõõmu tahan tunda ka.
Mis siis, et me oleme neid inimesi juba näinud! Positiivseid inimesi tuleks iga päev toidulisandina sõõmukaupa sisse võtta. Ehk siis ühel hetkel saame aru, et ainus, mida me oma elus tähele pole pannud, on see, et elame liiga hästi!