Tähtis ja tähtsusetu haldusreform
Uue lootsiga liberaalid ei pruugi valdade sundliitmise suhtes enam nii tõrjuvad olla.
Kuigi Reformierakonda peetakse põhjusega omavalitsuste sundliitmise vastu seisvaks parteiks, pole see alati nii olnud. Tulnud 1999. aastal koos Isamaaliidu ja Mõõdukatega võimule, toetas Reformierakond kolmikliidu koalitsioonilepingule allkirjade andmisega haldusreformi läbiviimist.
Paar aastat hiljem toimunud seisukohamuutus ei olnud tõenäoliselt tingitud järsku tärganud armastusest väikevaldade vastu, vaid kainest arvestusest, et reform läheb poliitilises plaanis liiga kalliks maksma.
Siim Kallase järel erakonna liidriks tõusnud endine omavalitsusjuht Andrus Ansip üksnes kinnistas väljakujundatud seisukohta, et valdade liitmised peavad olema rangelt vabatahtlikud.
Ühinemine kui paratamatus
Tulles tagasi tänapäeva, võib küsida, kas võrreldes sajandivahetusega on Eestis toimunud muutused, mis võimaldaks haldusreformi läbiviimise sellel kümnendil tõsiselt ette võtta. Vastus on jaatav.
Aset on leidnud muutused, mis on haldusreformi temaatika muutnud ühiskonnas palju “söödavamaks”, kui see oli veel kümmekond aastat tagasi. Kui tollasel siseministril tuli maakondades selgitada, miks valdade ühendamine ülepea vajalik on, siis nüüd ei räägita maal omavalitsusreformist enam tinglikus kõneviisis, vaid pigem käib jutt sellest, kas maakondades jääb alles üks või paar-kolm omavalitsust.
See on oluline muutus, mille on tinginud eelmise kümnendi majanduslikud vapustused – nii negatiivsed kui positiivsed. Inimeste väljarändamise maalt ja väikelinnadest põhjustasid 2009. aasta järsk majanduslangus, samuti masule eelnenud kiired kasvuaastad, mil tööjõunäljas keskused maapiirkondadest inimesi endasse imesid.
Rahvaloenduse andmeil jäi Eesti eelmisel kümnendil ilma ligi 76 000 inimesest, mis moodustab viis-kuus protsenti rahvastikust. Statistika lähemal vaatlemisel selgub, et 13 perifeerses maakonnas (v.a Harjumaa ja Tartumaa) vähenes rahvastiku arv kümnendi jooksul tervelt 15%, samas kui Harju ja Tartu maakonna elanike arv mõnevõrra kasvas.
Niisiis on meie väiksemad maakonnad, eriti väikesed vallad, verest tühjaks jooksnud. Just see on ka põhjus, miks jutt omavalitsuste ühendamisest ei kohta maal enam põhimõttelist vastuseisu.
Pigem käib arutelu selle üle, kas hakata ise mõne naabriga ühinemisjuttu ajama või jääda ootama, et riik ühel või teisel moel selle asja ära korraldab.
Pinnas on reformiks valmis
Poliitilises plaanis on üks oluline risk ära langenud või leevenenud. Valitsus, kes hakkab omavalitsusi kokku liitma, ei pea jagu saama kohalike juhtide organiseeritud vastupanust, sest aeg on selle juba murdnud.
Enamikul vallavanematest on kahju jätta hüvasti armastatud tööga, kuid nad arvestavad, et lahkuminek siiski saabub.
Iseasi, kas selline valitsus, kes sooviks haldusreformi läbi viia, ikka kokku saadakse. Ka juhul, kui kõik erakonnad deklareerivad muutuste vajalikkust, ei pruugi see veel tähendada, et nad ka tegelikult on valmis muutusi läbi viima.
