Talunik Tõnu Ojamaa: valitsuse eestvedamisel ja maksumaksja rahaga taastatakse mõisasüsteemi
Kui me 2004. aastal EL-iga liitusime, ulatus vanades liikmesriikides toetuste tase 42%-ni sektori kogutoodangust. Eestis oli see aastatel 1995–1999 olnud aga 0% ning aastaks 2004 jõudis tõusta vaid 6%-ni.
Aastaks 2012 oli EL-i keskmine toetuste tase alanenud 22%-ni sektori kogutoodangust, kusjuures vanades liikmesriikides toetuste tase pidevalt alaneb, uutes aga tõuseb. Nii toimub praegu Eestis lühiajaliselt protsess, mis on vastuolus pikaajaliste suundumustega EL-i ja USA ühisturul.
Eesti eripärana jagame me täna kasvavaid põllumajandustoetusi, millele on nn vanas Euroopas andnud tugeva ajaloolise tausta eelkõige talupoliitika ja sellele tuginevad toetamispõhimõtted, hoopis siinsete talude väljasuretamiseks.
Väiketalunikud vegeteerigu
Toetuspoliitikat ilmestab kõige paremini maksumaksja vahendite kasutamine maaelu arengukavas 2014–2020. Neile põllumajandusettevõtetele, kellede aastakäive on suurem kui 14 000 eurot, on riik otsustanud seitsme aasta jooksul suunata kokku 146 mln eurot kapitalitoetusi, väiksemate põllumajandustootjate arendamiseks nähakse aga ette vaid 30 mln eurot. Suurtootmisele suunatud 500 000-eurose ülemise toetuslimiidiga ühe ettevõtja kohta ütleb riik tegelikult välja ka oma põllumajanduspoliitilise peamise eesmärgi, milleks on 300 edukaima ettevõtja (mõisa) arengu ja kasvu lausrahastamine. Millist kasvu on võimalik aga rahastada 2000 väiketalunikul 15 000-eurose maksimaalse kapitalitoetusega seitsme aasta jooksul? Riigi sõnum väiketalunikele on: vegeteerige vaikselt omaette.
Põllu- ja metsamajanduse struktuuri arendamiseks (loe: maaparanduseks) on riik ette näinud 49 mln eurot maksimaalse toetuslimiidiga ühe ettevõtja kohta 520 000 eurot. Sisuliselt on seegi meede suunatud vaid 300 edukama ettevõtja huvide toetamiseks.
Põllumajandussaaduste töötlemise ja turustamise toetuseks on riik kavandanud 67 mln eurot, kuid mis mõte on lausrahastada ettevõtjate omakapitali vaid 3% ulatuses vastava majandusharu põhivara väätusest, jääbki arusaamatuks. Millist eesmärki sellega taotletakse?
Toidutööstuses on põhjust toetada ainult kollektiivse turunduse ning teadus- ja arendustegevuse meetmeid või juhtusid, kus on tegu esmase põllumajandustootja vertikaalse integratsiooniga (väikekäitlejad või põllumajandustootjate ühistute omandis tööstused). EL-iga liitumise ajal rakendati SPP ja SAPARD-i programmidest toidutööstustele toetusi põhjendusega, et ettevõtetele hakkasid uued toiduohutus- ja kvaliteedinõuded kehtima ühe poliitilise otsusega üleöö ühisturuga liitumisel. Täna tähendab toidutööstuse lausrahastamine eelkõige poliitikute põhimõttelagedat paindlikkust valijahäälte ees.
Riik jagab seitsme aasta jooksul põllumajandussektorisse kaheksa investeeringumeetmega kokku 394 mln eurot kapitalitoetusi. Tegelikult tuleks nende meetmete sees toetuspiirangud üldse kaotada ja kehtestada iga tootja kohta üks meetmeteülene toetuslimiit 100 000 eurot, mis tagaks vähemasti selle, et kapitalitoetustel oleks efektiivne mõju vähemalt 4000 tootjale.
Sama põhimõtet tuleks hakata järgima ka MAK-i raames rakendatavatele hektaripõhistele toetustele. Kuid tänane valitsus kaotas viimasedki progressiivsed toetused (esimese 39 hektari täiendav toetus, esimese 100 piimalehma toetus) sektorile, mis on lahtiütlemine arenenud ühisturuga riikide suundumustest.
Soomes harib 2,3 mln hektarit põllumajandusmaad kokku 63 000 põllumajandustootjat. Kui tuua nüüd Soome maaelu arengukava toetusfilosoofia Eestisse, tuleks meil 950 000 hektari haritava põllumaa võrdluses maaelu arengukava rakendada kokku justkui 26 000 põllumajandustootja parimates huvides. Kuid meil puudub valmisolek rakendada seda isegi 4000 tootjale. See näitab tegelikult ilmekalt, kui kaugel me oma mõtteviisilt Euroopas rakendatavast põllumajanduspoliitikast oleme.
Ühistegevus või -tegevusetus?
Marek Strandberg kritiseerib oma artiklis "Maaelu on jõukale" (vt Postimees 17.05.2014) suunda, mille Eesti riik valis 1990. aastate alguses omandi-, maa- ja põllumajandusreforme tehes, nimetades seda veidraks. Autori arvates olnuks mõistlik alternatiiv maaettevõtluses üleminek ühistegelisele majandusele, jättes aga lahti selgitamata, millist riikliku sundi tulnuks selleks rakendada, kuna isikute vaba tahte alusel me sinna oma elukorraldusega pole tänaseni jõudnud.
Majandusliku ühistegevuse eelduseks on omanike olemasolu ja just nende tekitamine oligi reformide eesmärk: maaomand tagastati õigusjärgsetele omanikele ja endised ühismajandid (kolhoosid, sovhoosid ja riigimajandid) ning tööstused jaotati tööosakute alusel majandite ja vabrikute töötajatele. Ei maksa alahinnata ka reformide eesmärki heastada Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohut. Seega tuli esmalt luua eeldused, mis üldse võimaldaksid ülemineku vabale ettevõtlusele ja turumajandusele.
Ühistegevuse ebaõnnestumine senises maamajanduses on seisnud ennekõike pikaajalise omanikutunde puudumise taga. Endistes kolhoosides-sovhoosides hakkas 1990ndatel aktiivselt pihta võidujooks tuumikomanike tekkeks. Sageli saadi selleks ainsad vahendid teiste osanike tagant varastamisega, mis lõi sellistes ettevõtetes üldise umbusalduse või isegi hirmu õhkkonna. On selge, et selline ebakindel protsess päädis hetkes elamisega. Nullist alustanud talud olid enamasti võlgades pangaorjad, mistõttu needki ei suutnud ühistute täiendavast kapitaliseerimisest veel isegi unistada.
Tänaseks teravnenud probleemi – kuidas Eestis toodetud toorpiim ja elussead saadetakse ümbertöötlemiseks Lätti, Leetu ja Venemaale – juured on tegelikult kinni samas ajas, kui kolhoosidest väljakasvanud ettevõtete uusomanikud elasid vaid hetkes, printsiibiga "teeni oma dollar täna". Sirutati käsi iga lisasendi järele. Needsamad inimesed ja ettevõtted on samal ajal aga suretanud ja naeruvääristanud kohalike talupidajate initsiatiive, kes on üritanud Eestis käivitada ühistegevusel põhinevaid investeeringuid töötlemissektorisse. Ka sellest protsessist üritati võtta "jänest sõites" maksimumi, kuna kohapeal loodud ühistud lõid uued hinnamehhanismid ja tõstsid üldist konkurentsisurvet vertikaalses tootmisahelas. Olematu mahuefekti tõttu ei ole suudetud loodud ühistute majanduslikku jätkusuulikkust aga tänaseni tagada.
Pärast Venemaa äsjast embargot EL-ist pärit toiduainetele on senised ühe-sendi-järgi-krabajad kiiresti ümber kehastunud poliitkerjusteks MAK-i 2014–2020 ühistegevusmeetmest maksimaalses ulatuses abi – 13,4 mln euro – saamisel. Samas on siin põhimõttelage ka ministeeriumi toetuspoliitika, millega nullitakse ühe poliitilise otsuse ja kergekäelise rahajagamisega ära kogu senine omaalgatuslikul ja rahalisel omavastutusel tekkinud maamajanduslik ühistegevus. Nii degradeerub mõiste "omavastutus" veelgi...
Eesti Talupidajate Keskliit on küll teinud ettepaneku, et nimetatud meetme toetuspõhimõte tuleks ümber teha "investeerimisprojektikeskselt" lähenemiselt "põllumajandustootjate ühistegevust stimuleerivale" lähenemisele, kuid see on jäänud vajaliku tähelepanuta. Näiteks on hetkel maksimaalses ulatuses toetust võimalik taotleda vaid paarikümnest piimatootjast koosneval sõpruskonnal, kellest igaüht toetataks 600–700 tuhande euroga. Nii kujunevad ajapikku kartellid, mis suruvad kohalikud väiketootjad järjest tootmisest välja.
Eelkirjeldatu asemel tuleb kehtestada ühistegevuse toetuslimiit, näiteks 50 000 eurot iga tootja kohta ja samas seada maksimaalses ulatuses toetuse väljamaksmise eeltingimuseks, et iga toetust taotlev ühistu peab suutma korraldada vähemalt 270 tootja koostöö. Sellisel teel on võimalik luua hädatarvilikud eeldused suur- ja väiketootjate omavaheliseks majandusalaseks koostööks ühiste eesmärkide nimel.
Tootmine ja maaomand kontsentreeruvad
Väljaspool riikliku poliitika haardeulatust, eraettevõtluse sees, käib Eesti põllumajanduses juba viimased 10–15 aastat suurettevõtete tuumikosaluste aktiivne müük ja kiire kontsentreerumine. Esimese põlve omanikud said kiiresti aru, et nende võsukesed uute omanikena üldjuhul kaela ei kanna. Põllumajandus on aga äärmiselt protsessikeskne äri ja tuumikomaniku taandumine juhtimisest viib kiiresti ka ettevõtte väärtuse languseni, mille tulemuseks on osaluse müük. Kes on aga need uued omanikud, kes jõuavad täna, homme ja ülehomme neid osalusi osta? On selge, et see protsess on vaid ühesuunaline.
Teine hetkel toimuv nähtus on maaomandi kiire kontsentreerumine. Maa-amet korraldab juba aastaid avalike enampakkumisi riigi omandis olevate vabade põllumajandusmaade müügiks ja rendileandmiseks, kusjuures riik ei väljenda seda tehes vähimaidki lähitulevikku vaatavaid poliitilisi eemärke. Kõne all olevatel enampakkumistel tuleb kindlasti eelistada samas piirkonnas tegutsevaid noortalunike. Näiteks Taanis on talul, millel maad vähem kui 150 hektarit, samas piirkonnas müüki tuleva maa eelisostuõigus.
Hoiatav näide meile peaks olema Bulgaaria, kus ühele ettevõttele kuulub juba enam kui 100 000 hektarit maad. Omanik kasutab maad monokultuursena teraviljaliste tootmiseks, kus tööjõu vajadus on minimaalne ja kasumid koos hektaritoetustega kõige suuremad. Lühikese ajaga on endisest Venemaad puu- ja köögiviljadega varustanud riigist saanud hoopis tomateid, kurke, õunu, mureleid ja muid aedvilju importiv riik, sest lühinägelik põllumajanduspoliitika on tööjõumahukamad tootmissektorid välja suretanud.
Suurtootjad ähvardavad ajada käe maksumaksja taskusse ka seoses Aafrika seakatku levikuga, kuigi Eestis on juba aastaid tagasi sündinud sektorisisene poliitiline kokkulepe, et saagikindlustus on iga ettevõtja enda tootmisrisk. 2007.–2008. aastatel pakkus Põllumajandusministeerium välja idee luua MAK-i vahenditest ja MES-i kui rakendusüksuse baasil riikliku sunni abil riiklik saagikindlustussüsteem. Tol korral hääletati see idee maha põhjendusega, et MAK-i vahendid tuleks kõik tootjatele välja maksta toetustena ja selle arvelt oleks siis riskikindlustus iga tootja enda vastutusel nö eraõiguslik otsus, erarisk. Seetõttu ei ole täna tootjatel põhjust küsida riigi käest toetust ka juhul, kui nimetatud viirus peaks mõne tootmisettevõtte laastama.
Põllumajandusliku tootmise ulatusliku kontsentreerumise hoogustamine ja maapiirkondade tühjendamine, mis toimub valitsuse otsuste ja maksumaksja vahendite kaasabil on paraku tendentsid, mis on ohuks mitte ainult toidujulgeolekule, vaid pikemas perspektiivis ka omariiklusele. Ma loodan, et eelseisvad Riigikogu valimised toovad maaelu arengukavasse 2014–2020 selles osas olulise kursimuutuse.
