Tarandi tiirud ümber Ilvese
Esiteks on siis loota sisukaid debatte. Küllap välisministeeriumi endine kantsler Tarand juba oskab oma kauaaegsele ministrile Toomas Hendrik Ilvesele konksuga küsimusi esitada ning pole kahtlust, et viimane suudab talle samaväärselt vastata.
Ning vaielda on tarvis. Viimasel ajal poliitringkondades levima hakanud irooniline suhtumine presidendiväitluse nõudjatesse on pehmelt öeldes kummaline. President Ilves astus ametisse viis aastat tagasi ning maailm — nagu ka Eesti — on selle aja jooksul kohutavalt palju muutunud.
Teiseks asetab Tarandi kandideerimine sotside fraktsiooni Riigikogus kaalukeele rolli. See ühendus sisaldab endisi rahvaliitlasi ja keskerakondlasi, kes võivad salajasel hääletamisel eelistada Ilvest mitte toetada. Ka mitmetes “tõupuhastes” sotsiaaldemokraatides võib ainuüksi Tarandi perekonnanimega kandidaat sooje tundeid tekitada.
Ühesõnaga: piisab kaheksast isepäisest sotsiaaldemokraadist (või ka reformierakondlasest ja isamaaliitlasest), et presidendi valimise töö läheks taas valimiskogu kätte.
Seegi mõjuks Eesti demokraatiale turgutavalt. Põhiseadus ei alaväärista valimiskogu ainsagi silbiga, valimiskogu pole presidendivalimise “hädaabinõu”, vaid täiesti seadusjärgne organ, mille kokkutulek on lihtsalt Riigikogu hääletusvooru tulemusest sõltuvusse seatud. Siiani ongi valimiskogu oma tööga suurepäraselt hakkama saanud, andes Eestile kolm väga eripalgelist, kuid head presidenti.
Riigikogu hääletusvoorude ajaline eelnemine valimiskogu omadele näitab, et põhiseaduse koostajad on tõesti eelistanud riigipea valimist parlamendis. Kuid just nimelt parlamendis, mitte parteide tagatubades.
Võime üsna julgesti oletada, et 20 aastat tagasi ei näinud põhiseaduse autorid ette parlamendiliikmete allutatust rangele parteidistsipliinile, vaid kujutlesid, et Riigkogu koosneb iseseisvalt mõtlevatest, vaidlevatest ja otsustavatest saadikutest.
Just siis võiksid presidendivalimised Riigikogus kulgeda nii, nagu tänases Maalehes unistab politoloog Rein Taagepera: “Kui Eestis oleks küps demokraatia, siis oleks parlamendi esimeses voorus palju kandidaate, teises jääks neid järgi vähem — ütleme, kaks –, sest parlamendiliikmed loobuvad hääletamast nõrkade kandidaatide poolt.
Ja kolmandas voorus otsustavad mõned lihtsalt riigimehelikkusest minna võitja poolele, et anda võitjale see kaks kolmandikku häältest kätte.”
Valimiskogu ei ole nii tugevalt parteikontorite haardes kui Riigikogu. Valimiskogu tulemus on viimase hetkeni ebakindel ning seepärast parteiaparatšikud seda vihkavadki.
Kuid paradoksaalselt võib just seetõttu presidendi valimine valimiskogus vastata põhiseaduse vaimule paremini kui tema ametissemääramine Riigikogus.
