Tark ei torma
Üle-eelmine, liikluses nii traagiline nädalavahetus kajas tugevalt vastu kogu Eesti meedias. Kompetentsete, asjalike ja analüüsivate artiklite kõrval ilmus kahjuks ka karjuvast võhiklikkusest ja lihtsalt lollusest läbiimbunud tekste. Nii võis ennast kvaliteetleheks nimetavast väljaandest lugeda tuntud sopaajakirjaniku mõttevälgatust, justkui kujutaks väikeauto iseendast ohuallikat. Süüdistusi lendas ka teehooldajate, politsei ja muidugi mõista valitsuse aadressil.
Libe tee viis auto kraavi
Niisuguses laadis pealkirju võib nii paber- kui ka elektroonilisest meediast lugeda enam-vähem iga päev. Paraku on selles lauses umbes sama palju tõtt kui väites "Lumesadu põhjustas talve saabumise". Libe tee ei vii autot kunagi kraavi. Täpselt samuti, nagu teeäärsed puud ei torma kunagi autodele ette. Auto viivad kraavi ikka valed juhtimisvõtted (haruharva ka tehnilised rikked). Olgu selleks siis järsk roolipööre või äkiline pidurdus või - nagu enamasti - liigne kiirus.
Liiklusseaduse paragrahv 47 paneb lõigetes 1 ja 2 paika Eestis lubatud suurimad sõidukiirused. Juhil on õigus sõita maanteel kuni 90 km/h ja asulas kuni 50 km/h. Õigustega kaasnevad alati ka kohustused, need sätestab sama paragrahvi lõige 5: "Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb."
Lihtne ja selge nagu korrutustabel? Kuid just kohustusi kiputakse unustama, kummalisel kombel väga valikuliselt. Eedo Raide, omaaegne NSV Liidu meister autorallis ja rallikrossis, praegune United Motorsi sõidutreener, toob ilmeka näite: "Kui inimene läheb kodust välja varajasel suvehommikul paksu uduga, siis ta ju ei sõida eeskirjaga lubatud maksimaalkiirusega, vaid võtab hoo maha. 30, isegi 20 km/h peale."
Ehk teisisõnu kohandab oma sõiduki kiiruse oludele vastavaks. Miks aga lumise või lörtsise teepinna puhul, mis auto juhitavust oluliselt halvendab, seda tavaliselt ei tehta?
Uimerdajad segavad
Pea iga liiklusteemalise artikliga kaasnevatest kommentaaridest võib lugeda sõimu "80ga uimerdavate ättide" aadressil, kes takistavad "elu peremeestel" nende õigusi kasutamast. Seda nimetatakse egoismiks: mina pean saama ja teised ei tohi mind segada!
Teisalt pole meie juhid harjunud niisuguse liiklusintensiivsusega, nagu see tekib Tallinn-Tartu maanteel tipptundidel (reede ja pühapäeva õhtupoolik, esmaspäeva hommik). Autosid on siis nii palju, et need ei taha teele ära mahtuda. Sõita tuleb kolonnis, tempo langeb ja see paneb vaba liiklusega harjunud juhi kannatuse proovile.
Muidugi ei saa eitada krooniliste uimerdajate olemasolu. Mõni püüab näiteks liikluseeskirja 200-protsendiliset täita ja liigub alati teistest aeglasemalt. Ent kaelamurva möödasõidu sooritamine suurt ajalist kokkuhoidu ei too. Ei usu? Vaatame arve.
Teie tahate sõita 90 km/h nagu seadus lubab. Kilomeetri läbimiseks kulub sel juhul 40 sekundit. Oletame, et teile jääb jalgu "vanamees Moskvitšiga", kellest õnnestub ohutult - hea nähtavusega sirgel lõigul - mööduda alles 10 km pärast. Kui palju läheb aega kaotsi võrreldes kohese möödasõiduga? "Uimerdaja" tüüpilise kiiruse 75 km/h puhul kulub kilomeetrile 48 sekundit. 10 kilomeetriga tuleb kokku 80 sekundit ehk 1 minut ja 20 sekundit. Kas see ikka on võit, mille pärast tasub riskida mitte ainult enda, vaid ka kaasliiklejate elu ja tervisega?
Kolonn: rahu, ainult rahu!
Siit koorub välja kolonnis sõitmise esimene reegel: mööda ei tohi sõita. Sama oluline on ühtlane liikumine. Kui kolonni "liider" võtab korraks jala gaasipedaalilt, võib see tähendada, et kolmekümnes masin (nii pikad autojorud pole Tallinn-Tartu maanteel mingi erand) tema taga peab kõigest jõust pidurdama. Liidri tempo langeb ehk ainult 5 km/h võrra, kolonni sabas aga võib see vabalt võimenduda kümnekordseks. Millest omakorda järeldub kolmas reegel - hoia piisavat pikivahet. See aitab kiiruse kõikumisi summutada ja tagab ühtlasema liikumise kõigile. Harjumuspärasest veidi aeglasem, kuid sujuv sõit annab veel kaks eelist - kütust kulub vähem ja pole tarvis muretseda kiirust mõõtvate politseinike pärast. Ent isegi ilma möödasõitude ja muu tõmblemiseta peab juht pidevalt väga tähelepanelik olema. Kas aga kolonnis liiklemist ja muid potentsiaalselt ohtlikke olukordi saab vältida?
Kas ikka on vaja sõita?
Saab, kui korralikult ette valmistuda. Tipptunni vältimiseks võib sõitu alustada kas tavalisest varem või tavalisest hiljem. Kui on olemas teine, hõredama liiklusega marsruut, võib kasutada seda. Teeolude ja ilma kohta leiab infoajastul väga põhjalikku teavet. Libeda või saju või muud sorti halva ilma puhul tuleb arvestada sõiduaja pikenemisega. Kui oma juhtimisoskuses kindlust pole, tuleb kaaluda sõidu edasilükkamist või võimalusel pruukida hoopis ühissõidukit.
Ka teel olles ei tohi valvsust kaotada. Eesti on küll väike, kuid ilm ja teeolud võivad uskumatult järsult muutuda. Enamik moodsaid sõiduautosid on varustatud välistemperatuuri näidikuga ning enamasti oskavad need juhti ohtlike olude eest hoiatada. Termomeetri võib sajakonna krooni eest osta ka mõnest autojuppidega kauplevast poest. Kõige ohtlikum temperatuur jääb vahemikku -3 kuni +3 kraadi - siis kipub teepinnale tekkima jäide, mida juhi silm üldse seletada ei pruugi ("must jää"). Kahtluse tekkides võib masina ettevaatlikult teeserva juhtida, kinni pidada ning jalatallaga tee karedust/libedust hinnata. "Muidu ei saanud arugi, aga välja astudes käisin perseli," pole sellisel "testil" sugugi haruldane tulemus. Aga vähemalt jõuab siis kohale, kui libe tegelikult on.
Möödasõit kui kurja juur
Möödasõit pole kohustuslik manööver. Veel kord: MÖÖDASÕIT POLE KOHUSTUSLIK MANÖÖVER. Kui aga möödasõit on vältimatu, tuleb seda teha võimalikult turvaliselt. Turvalisust saavad mõjutada nii möödasõitja kui ka möödasõidetav.
Möödasõit tuleb hästi ette valmistada. Alustades sellest, et juht peab teadma oma sõiduki kiirendusvõimet, juhitavust ning arvestama ka koormaga. Pole uudis, et juhi ja nelja reisijaga masin kogub kiirust märksa halvemini kui ainult sohvriga sõiduk. Palju vähem levinud on teadmine, et koorma kasvades halveneb ka auto manööverdusvõime ning see võib kergemini juhitavuse kaotada.
Möödasõidu vahetul ettevalmistamisel on kõige olulisem nähtavus. Lörtsise või lumise teekatte puhul võib tarvis minna kuni 800-meetrist vaba teelõiku. Hoides eessõitjaga (möödasõidetavaga) piisavat pikivahet, tabate hoobilt neli kärbest: esiteks laieneb pikivahe suurenedes vaateväli, teiseks on olemas hoovõtumaa möödasõidu alustamiseks, kolmandaks on tagatud turvalisus juhuks, kui eessõitja peaks pidurdama, ja neljandaks ei lange eessõitja poolt ülespaistaud pori teie auto esiklaasile.
Kõik liigutused rooli ja pedaalidega peavad olema sujuvad - mida libedam tee, seda sujuvamad. Sujuv peab olema nii oma reast väljakeeramine kui ka sinna naasmine. Talvel, mil lume või lörtsi korral on kõige libedam tee keskosa, tekib palju ohtlikke olukordi just möödasõidu lõpetamisel. Juht näeb, et teine auto tuleb vastu ning üritab kiirust kogudes järsult vastassuunavööndist oma rajale tagasi põigata. Tee keskel kulgev lumevall aga võib masina kergesti juhitamatuks muuta ja edasist liikumissuunda on juba võimatu prognoosida.
Tekkivat ohtu saab leevendada ka möödasõidetav, vähendades kiirust ja nihkudes teeserva poole. Tõsi, teeolud võivad tema mänguruumi tugevasti piirata. Kindlasti ei ole see aga koht "kuhu sa, tõbras, ronid, kas sa pime oled?" laadis lähenemiseks.
Möödasõidetav saab pea alati manöövri sujuvamale kulgemisele kaasa aidata. Nähes peeglis tagant lähenevat kiiremat, on paremale teeserva tõmbumine ja parempoolse suunatule näitamine ("Tee on vaba, lase käia!") viisakus. Möödasõitja peab siiski olukorra ohutuses ise veenduma ja ENNE teise ritta väljumist kavatsetavast manöövrist suunatulega märku andma.
Kui taganttulija on teise ritta jõudnud, võib möödasõidetav hetkeks jala gaasipedaalilt tõsta - nii lõpeb möödasõit kiiremini. Pole vist tarvis mainida, et gaasi lisamine ei kujuta mitte ainult ülimat sigadust, vaid ka tahtlikku ohuolukorra tekitamist. Teisalt ei maksa aeglustamisega üle pingutada. Vähemkogenud juhid teevad tihti selle vea, et kiirema taganttulija lähenedes võtavad kohe hoo maha või lausa pidurdavad. See on tollele ootamatu ja kui taganttulijaid on mitu, tekib samasugune lõõtspilliefekt nagu kolonnis sõites.
Eestlane oskab kohaneda
Loodetavasti on meie liiklejatel nii palju oidu, et nad oskavad õppida teiste vigadest ega pea kõike omal nahal järgi proovima. "Musta nädalavahetuse" järgsetel päevadel paistis see Tallinn-Tartu maanteel selgelt välja. Kamikazelike möödasõitude arv oli tavapärasega võrreldes oluliselt madalam ning ühtäkki kannatasid sohvrid välja ka sada kilomeetrit kaassõitja jälgedes kulgemist. Muidugi aitaks neljarealine tee kaasa kiiremale ja ohutumale liikumisele. Paraku rahva poolt ametisse pandud riigivalitsejad nii ei arva ja seega ei jää rahval muud üle, kui oludega kohanduda. Kainet ja kannatlikku meelt selleks!
