Ainult et erinevalt haige luuletaja luuludest on see praegune tehnoloogia-alane jälitushirm levinud laiadesse massidesse ja pole enam kaugeltki põhjendamatu ega alusetu. Kõiki neid jälitusmeetodeid tõepoolest kasutatakse, iseasi, kas sedavõrd massiliselt, eesmärgistatult ja süsteemselt, nagu mõni teadjam väidab.

Nagu ikka, valitsused varjavad, aga info lekib ja tõde on kusagil olemas. Ainult et kas me seda tegelikult ka kunagi teada saame, see on iseasi. Nagu seegi, kui suured on lahknevused tõe, teisitimõtleja ütluste ja valitsuste avalduste vahel. Pealegi ka tõdede endiga võivad olla väga keerulised lood, sest tõed ei pruugi olla ühesed.

Ühest küljest õigustatakse lausalist e-jälitust ühiskondliku turvalisuse tagamisega, luuretegevusega terroristide vastu. Kuid paradoksaalsel moel põhjustab taoline turvatagamine hoopis vaimse turvalisuse vähenemist massiliseks muutunud kontrollihirmu mõjul.

Inimene tunneb end turvaliselt ennustatavas, kontrollile alluvas keskkonnas. Teadasaamine tänapäevasest massiliselt rakendatavast e-jälitusest võrdub teadasaamisega, et inimene ise ei kontrolli siin siiski midagi. Vastupidi — et keegi tundmatu kontrollib hoopis teda ennast. Ja see võrdub paljude jaoks juba üsnagi luululiste mustade meestega kodu ümber varitsemas.

Egas muidu ole tekkinud viimasel paaril kümnendil nii ohtrasti vandenõuteooriaid, mida peale trükikirjanduse ka needsamad kontrollitavad internetikanalid üleilmselt levitavad ja hoogustavad. Mõni neist usutavam, mõni ulmelisem, aga hordide kaupa uskujaid leiavad nad kõik, ning kõik nad jutlustavad inimsoo orjastamise hirmutavast perspektiivist.

Minu meelest mõnedki neist teooriatest rajanevad väga huvitavatel mütoloogilistel alustel, mõned lausa humoorikadki, kuid kõigi nende alguseks on kontrollihirm ja hirm turvalisuse pärast. See on hirm, et kontroll on inimese enda käest libisenud mingite temast väljaspool asetsevate jõudude kätte, kes selle kontrolli kaudu täidavad mingit globaalset ja kahjulikku ambitsiooni. Ja see on õigupoolest üsna vastupidine elektroonilise jälitustegevuse taotlusele turvatunnet suurendada.

Vähe sellest, et tuleb end kaitsta terroristide eest — nüüd selgub, et tuleb end kaitsta ka valitsuste ja luureorganisatsioonide eest. Veelgi enam, täiendav moraalne kahju sünnib siin konfliktist nende vandenõuteooriate kirglike uskujate ja mitteuskujate vahel, vastastikusest naeruvääristamisest ja iseenese paremaks pidamisest. Konflikt teadagi kinnitab äärmusi ja nii laienevad grupid, mille liikmed hirmuga ei vaktsineeri end ega oma lapsi, ei kasuta ei netti, mobiiltelefone ega pangakaarte; samuti grupid, kes noid eelmisi vaimuhaigeiks ja paanikakülvajaiks tembeldavad. See kõik kokku viib meid turvalisusest üha kaugemale.

Eks selle üle on vaieldud ja sellest kirjutatud ennegi, mis hetkest hakkab ühiskondliku turvalisuse tagamine inimesi hoopis piirama ja ahistama, ja paljude meelest on see piir maailmas juba mõnda aega tagasi ületatud. Võib-olla. Kuid ma mõtlen, et kui nii on, ja kui me keegi sinna tegelikult midagi eriti parata ei saa (sest eks luuretegevus ole olemas olnud läbi ajastute, lihtsalt tehnoloogia pole varem praegust efektiivsust võimaldanud), siis tegelikult ainuke, mis me teha saame, on oma hinge eest hoolt kanda.

Eks kogu ajaloo jooksul on otsustamine, luure ja kontroll käinud üle reakodanike pea. Info selle kohta ei jõudnud lihtsalt inimesteni. Mõnes mõttes on hea, et tänapäeval on teisiti, sest ühest küljest teeb infoleviku kiirus ja mugavus meist kõigist kõigele kaasarääkijad, aga teisest küljest tundub, et vaimselt üsna raske on kogu selle infohulgaga toime tulla, seda oma ajus kuidagi ära kaardistada. Ühest küljest on elektrooniline info justkui määratult kasvatanud meist igaühe kontrolli all olevat "turvaruumi", aga teisest küljest saame kaela külma duši, mis meid taas mõistma sunnib selle ruumi tegelikku nappi ulatust.

Ja tuleb välja, et ega meil olegi tegelikkuse mõjutamiseks oluliselt rohkem instrumente, kui oli inimestel 50 aastat tagasi, ja suured mängud mängitakse endiselt tseesarite vahel. Selles mõttes ei ole maailmas ikka midagi eriti muutunud, ja oma lihtsat elu elavate lihtsate inimestena saamegi ise kontrollida vaid seda, et säilitaksime tervemõistuslikkuse ja rahuliku meele tänapäevaste e-paranoiade kasvulavas. Mida rohkem me ise kardame, seda suurem on ebaturvalisus meie endi sees — ja siis ju vahet ei ole, kas keegi tegelikult veel jälitab või ei.

Allikas: Läänlane.ee