Teater Moskvas
BBC kommentaatoril tulid lausa pisarad silma, kui ta juhtis tähelepanu, et esimest korda marssisid Punasel väljakul NATO riikide sõdurid.
Tõepoolest – nagu teatrilaval sammus üle Kremli esise munakivisillutise käputäis paraadvormis sõdureid Suurbritanniast, USAst, Prantsusmaalt ja Poolast. Minule meenutas see 1930. aastaid, mil Stalini kutsel külastasid Nõukogude Liitu naiivsed Lääne intelligendid, keda lummati pakazuha’ga Nõukogude helgest olevikust ja tulevikust.
Õõvastav genotsiid Kaukaasias tänapäeva moodi
Väheste natolaste kõrval torkas silma hoopis Venemaa hiiglaslik sõjalise jõu demonstratsioon – suurim, mida pärast N Liidu lagunemist Punasel väljakul nähtud. Ligi 11 000 sõdurit, tankid, lennukid ja uusimad tuumaraketid Topol-M. Lihtsa venelase jaoks pidi olema üheselt selge – vaadake kui võimas on Venemaa ja kui muigamapanev too paljukardetud NATO!
Juhtusin 9. mail vaatama Vene dokumentalisti Andrei
Nekrassovi filmi “Vene õppetunnid”, mis räägib 2008. aasta Vene–Gruusia sõja tagamaadest, laiemalt aga genotsiidist, mida Venemaa on pärast N Liidu lagunemist Kaukaasias läbi viinud. Ausalt öeldes ei mäletagi, et oleksin viimasel ajal nii võika materjaliga kokku puutunud.
Kui siiani võis arvata, et viimase paarikümne aasta jooksul on suurimaid jubedusi korda saadetud Balkanil, siis “Vene õppetund” tõestab faktidele tuginedes, et Lõuna- ja Põhja-Osseetias, Abhaasias, Gruusias ja Tšetšeenias on tehtud vähemalt samaväärseid hirmutegusid. Vahe on vaid selles, et Balkani sõjakurjategijad on enamikus Haagi kohtu ette tiritud, Vene kõrilõikajate ninamehed on aga “kangelased”.
Gruusia ründamise ja Lõuna-Osseetia tapatalgute ajal vähem kui kaks aastat tagasi olid Venemaa tüüri juures samad mehed kes praegu – Dmitri Medvedev ja Vladimir Putin. Just nemad võõrustasid 9. mail Moskvas välismaa riigijuhte. Rahu on habras ja sõjad ei puhke iseenesest, lausus Medvedev pidukõnes pateetiliselt. Kremli peremees jättis muidugi targu mainimata, et Moskva osaval suunamisel pole Kaukaasias rahu olnudki ning Gruusia sõjale eelnes tõepoolest pikk Venemaa-poolne ettevalmistusperiood.
Aeg lõpetada minevikuvaidlused ja rääkida olevikust
Kui Medvedev kuulutab, et Teine maailmasõda tegi vene rahva tugevaks, tahaks kohe küsida: miks siis tugev rahvas endast nõrgematele üha uuesti kallale tungib? Euroopas ei ole ühtegi riiki peale Venemaa, kelle eri osades käiks pidev sõda või terror. Kas sõjakannatused on ainult siis kannatused, kui need puudutavad suuri riike ja rahvaid? Kas sajad tuhanded grusiinidest sõjapõgenikud, mõrvatud ja nende omaksed on vähem väärt kui Teises maailmasõjas hukkunud?
Ehk on tõesti aeg lõpetada vaidlused selle üle, kes olid ilmasõja võitjad ja kaotajad, süüdlased ja ohvrid. Keskenduda võiks tänapäevale ja teha kõik selleks, et mulluste aegadega võrdsed kuriteod ikka ja jälle ei korduks. Sest mõnes piirkonnas kujunenud olukord meenutab hirmuäratavalt eelmise sajandi 30.–40. aastaid, mil suurriikide vaikival kokkuleppel ja ükskõikse pilgu all hävitati üks väikerahvas teise järel.
