Võimalusi on palju

Ainuke lohutus on “Simpsonid” või “South Park”, aga nende kosutav mõju on samuti pisut ühekülgne. Järelikult tuleb leida meelelahutuseks midagi, mis pole telekaga seotud. Õnneks pakub suvine aeg neid kuhjaga.

Et asi põnevam tunduks, võib kõiksugu avalikud üritused panna telesaate raami. Üks neist ongi selleks mõeldud – “Lauluga maale” avalik ülesvõtmine mõnes Eestimaa paigas. Tõsiselt lõbus vaev. Kui teil tuleb fantaasiast puudu kõiksuguste põhjenduste või vabanduste väljamõtlemisel, siis selle saate valmimiselt saate hulga häid ideid.

Näiteks võib lauljatar pikka seelikusse takerduda. Rahvas pisut liiga apaatselt aplodeerida. Keegi valju häälega kaasa laulda seal, kuhu mikrofonide mõju eriti ei ulatu – järelikult tuleb ta lähemale tirida. Mikrofonil võivad poole laulu pealt patareid tühjaks saada.

Ühesõnaga, lusti on laialt. Juhul kui muidugi katkematult vihma ei saja. Kes jaksab kaasa lustida, võib kõik need laulud mitu ja mitu korda läbi laulda. Ning pärast telekast üle vaadata, et kuidas ühine vaev ka küünlaid vääris.

Teiseks võib endale teha telesaate mõnest lõpuaktusest, mida juunikuises Eestis lahedasti jätkub. On saatejuht, on esinejad, mõned laulud vahele. Ning kindel raam, mille sees see kõik toimub.

Ühekülgne on see lõpetamissaade tihtipeale, tuleb tõdeda. No mõnikord lausa igav, kui just su oma tütar või poeg ei lõpeta ning sa just tema nime hõikamise ootel huuli ei näri.

Keskmiselt saabub poole aktuse peal koht, kus tahaks kanalit vahetada. Või vähemalt õue minna (kui vihma ei saja), et seal lillede närtsimise sahina saatel oodata, millal lõputiitrid jooksma hakkavad.

Kolmas võimalus on hulkuda lihtsalt küla või linna vahel ja kaeda, kas elu ise midagi telelikult huvitavat (huvitavus on telelikkuse eeldus, väidan) ei paku.

Pakub küll. Näiteks ilmub Vabaduse väljakule pulmaseltskond ja suundub klaasristi jalamile pilti tegema. Kiikad, milline pruut välja näeb, virised natuke, miks kaamera lähemale ei sõida. Siis näed, kuidas keegi on vahepeal muid vajalikke asju toimetanud ja jookseb nüüd ülejäänud seltskonnale järele, püüdes pingsalt, et liigne lokk laubale ei rappuks. Tele missugune!

Samal ajal saabub väljakule ruuporist teksti karjuv näiteseltskond, Cabaret Rhizome’i punt, sätib kiviplaatidele punast värvi köie ja teatab stiihiliselt kogunevale publikule, et siinpool joont on teie, siin meie ala.

Oluline joon mõlemale

See oli väga õpetlik joon. Sellest joonest, isegi ilma punase köieta, piisab, et keegi oleks see, kes näitab ja keegi, kes vaatab. Põhiliselt muidugi siis, kui vihma ei saja, sest vastasel korral tegijad jääksid, aga vaatajad valdavalt põgeneksid.

Alati vaatajad siiski ei põgene ka. Näiteks “Scapini kelmuste” eelesietenduse ajal Tallinna Linnateatri lavaaugus sadas nii, et vesi nõrgus istet mööda ka istmiku alla. Aga ära minna ei raatsinud. Liiga hea (saade) oli.

Ning siit settibki telekast, lavalt või elust enesest näidatava-nähtava headuse hindamise valem: pange telekas aknalauale, aga minge ise õue vaatama. Minge vabaõhuteatrisse või niisama tänavale. Kui sadu teid minema ei peleta, on asi ikka vaatamist väärt küll.