Mu poeg, kes pidi koolis koostama sugupuu, andis mullegi tõuke visuaalsete vidinatega mängimiseks. Lisaks Genile avastasime internetis ka Gapminderi — arvutiprogrammi, mis visualiseerib eri riikide arenguid.

Nii avastasingi, et mu vaarema sündis tegelikult… Afganistanis. Peaaegu. Nimelt mõõdab mu lemmiktabel Gapminderis riikide arengut inimeste keskmise eluea (tervise) ja sissetuleku (rikkuse) kaudu. Seda kõike liikuval aja-skaalal aastatel 1800 kuni 2009!

Nii on näiteks kohe näha, millal arstid käsi pesema hakkasid — umbes 1850. aasta paiku — ning väikesed värvilised pallid, mis tähistavad käsi pesevaid rahvaid, teevad Rootsi meditsiiniteadlase Hans Roslingu koostatud interaktiivses tabelis kohe hüppe üles, eluea pikenemise poole.

Samamoodi on näha vaesuse suurenemine ja eluea langus 1990. aastate alguse Eestis — pisike pruun pall, mis kehastab Eestit, tõmbab ekraanile justkui G-tähe saba: vaesus suuremaks, eluiga lühemaks. Kui ei teaks, mis siis toimus, võiks arvata, et Eestist käis üle sõda.

Üritades Geni andmeid Gapminderiga kombineerida, mõtlesin, milline oli elu Eestis aastal 1870, kui sündis mu vanavanavanaema Elena Antson. Samal aastal toimus ka esimene eestikeelne teatrietendus, Lydia Koidula “Saaremaa onupoeg” ja peeti põllumeeste seltsi avakoosolek.

Gapminder, mis näitab ÜRO andmeid, andis teada, et mu vanavanavanaema sünni ajal oli keskmine eluiga Eestis vaid 38 aastat ning sissetulek inimese kohta 1537 dollarit aastas.

Seega siis, kui eestlased rahvuslikult ärkasid, oli elu umbes samasugune nagu nüüd Afganistanis! See tõestab, et ei ole õige öelda, nagu valitseks Afganistanis praegu meie mõistes keskaeg — sissetuleku ja tervise poolest on seal hoopis ärkamisaeg.

Paralleel Lesothoga

Kui kahe võrdlusaluse — ärkamisaegse Eesti ja praeguse Afganistani vahel on tervise ja rikkuse osas sarnasusi (mõlemas käiakse tõenäoliselt põllu peal asjal), on neil siiski üks suur erinevus.

Nimelt on saja afgaani kohta ses riigis praegu 27 mobiiltelefoni. Samas ei osanud ei Koidula ega mu vaarema telefonist isegi veel unistada.

Kuigi võib ju spekuleerida, et mu vaarema Elena Antson luges Pärnu Postimeest, teame, et uudised levivad kiiremini telefonitsi ja mitte ajalehe kaudu, mis tookord ei potsatanud sugugi igal hommikul postkasti.

Areng on see, kui su mõtted muutuvad, ütles mulle kord üks tark naine. Üllatuslikult kehtib see ka riikide arengu kohta. Seega märgivad mobiiltelefonid ehk kiirelt leviv info ka kiiremat edasiminekut.

Vaatan edasi, milline oli elu Eestis aastal 1884, kui sündis mu vanavanaema Kadri Hanson. Sel ajal oli Eestis keskmine eluiga 41 aastat (tundub, et Eesti arstid ei pesnud ikka veel käsi) ja sissetulek inimese kohta aastas keskmiselt 1708 dollarit.

Tuleb välja, et sel aastal, mil ka Eesti Üliõpilaste Selts õnnistas Otepääl oma sinimustvalget, oli meie elu umbes samasugune nagu praegu… Lesothos.

Wikipediast selgub, et Lesothos, ses pisikeses Lõuna-Aafrika riigis, on praegu 85% kirjaoskajaid — üks kõrgemaid näitajaid Aafrikas. Kahjuks on Lesothos laste suremus tervelt 8% ja saja tuhande elaniku kohta leidub vaid viis arsti!

Kuid lootustandev on see, et tervelt 4% elanikest ses pisikeses Lõuna-Aafrika riigis kasutab internetti, mis on Kadri Hansoni sünniaja ja toonaste Eesti üliõpilaste tingimustega võrreldes suur edumaa.

Selgub ka, et saja lesotholase kohta on mobiiltelefone tervelt 28. Järelikult toimub areng seal kiiremini, kui see Eestis lipuõnnistamisest Skype’ini on toimunud.

Hiljem võrdlen veel vanaema Helena Miilbergi sünniaega 1904. aastal ja avastan, et keskmiselt 45 eluaasta ja 1953dollarise sissetulekuga aastas inimese kohta oli elu tookord nagu… Nigeerias praegu.

Seal on ainult pooltel inimestel juurdepääs puhtale joogiveele ja korralikule tualetile. Kuid umbes sama paljudel on mobiiltelefon!

Väljapääs vaesusest

Kolumnist Doug Saunders kirjutab ajalehes The Globe and Mail, et maailma ligi seitsmest miljardist inimesest on tualett vaid 4,3 miljardil. Kusjuures mobiiltelefoni omanikke on 4,6 miljardit.

Seega on maailmas kolmesaja Eesti suurusjärgus inimesi, kellel on küll mobiiltelefon, kuid ei ole tualetti. Huvitav, miks?

Tualeti puudumine on lisaks alandavale kogemusele ka terviserisk — näiteks on madala sissetulekuga maades laste suremus antisanitaarsuse tõttu kõrge.

Aga isegi sel juhul, kui telefon tähendab igakuiste maksete tõttu ohtu võlgadesse sattuda, on tõenäosus telefoni kaudu tööpakkumisteni jõuda suurem. Telefon annab võimaluse vaesusest kiiremini välja rabelda. Seda on näha ka Eesti puhul — 1990. aastate alguse suhtelise vaesuse kiuste kasvas mobiiltelefonide arv jõudsalt.

Võib spekuleerida, kuidas oleks Eesti arengut mõjutanud see, kui nagu Afganistani oludes sündinud Koidula oleks “Saaremaa onupoja” esietendusest meie vaaremadele teatanud nutitelefoni kaudu oma Twitteri kontol…

Või kui kiiresti oleks meie riik arenenud Skype’ini, kui Lesotho elukvaliteediga Eesti Üliõpilaste Selts oleks meie vanavanaemad Facebooki kaudu lipuõnnistamisele kutsunud…

Jaga
Kommentaarid