Järelikult on need pigem ka pisut erapoolikud, sest vaevalt et paberist telekava tegelik sihtgrupp, nii paljukest kui sellist veel on, eriti sagedasti ninapidi arvutis konutab.

Aga tõesti. Mõtlema hakates olin veel aastakese eest üsnagi sõltuv ühest konkreetsest ajalehe vahel postipilusse kukkuvast telekavast. Silm oli harjunud küljendusega, teabe paigutusega lehtedel, juba automaatselt volksas pilk kellaajalisse asukohta, kust olin harjunud heal juhul miskit vaatamisväärset otsima ja leidma.

Ja oi seda solvumist, kui mõni aasta tagasi kuri tootearendus telekava tabas ning toimivat toodet parendama kukkus. Tundub, et ma polnud ainumas, keda säherdune käitumine südamest nörritas, sest mitte eriti pika aja möödudes oli vana kujundus kõpsti tagasi. Ning enamasti oskas see telekava ikka ja jälle muu paberduse sisse ära kaduda kohe ilmumispäeval – tõsi küll, niisama kindlasti vupsas kuhelikust välja värskelt kehtivuse kaotanud kava – ja kogu aeg tuli teda otsida, sest teda oli ju vaja.

Mnjah, ise polnud seda tähelegi pannud, aga juba tükk aega ei ole end telekava otsimisega vaevanud. Vaba maa, vabad inimesed, vabad telekavad – kui tahab ära kaduda, las tema siis kaob, pole nagu tarvidust. Telekas oskab ise kava näidata, ja kuna ma eriti ei armasta liigseid nuppe telekapuldil – neid on umbes üheksakümmend protsenti –, siis on ju telefoni sees MinuTV, mis näitab äraütlemata loogiliselt kätte kõik vajaliku. Kõik ebavajaliku muidugi ka, mida on samuti umbes üheksakümmend protsenti.

Ühes pabertelekavateemalises vestluses heitis kodanik õhku küsimuse, et millal kasutasite viimati toda va kollast paberist telefoniraamatut, mis kaalub umbes pool tonni ja kust millegi ülesleidmine võinuks kujuneda rahvuslikuks sportmänguks, kui nimetet trükiseliik poleks kaotanud oma aktuaalsust.

Kas neid veel tehakse? Ei tea. Kuid kasutasin ma teda alles eelmisel nädalal, kui kontorist korraga hästi palju pabersodi välja viskasin. Kunagi nurka tekkinud ja sinna ka jäänud telefoniraamatutega oli väga mugav prahikastides ülejäänud sodi allapoole litsuda. Eks sinna prahikasti jäänud ka telefoniraamatud. Koos killukese nostalgiaga.

See oli ikka väga vinge, kui nii veerandsajandi eest esimesi kordi välismaale sattudes kohtusid selliste kultuurinähtustega nagu kaugliinibussides ja -rongides lubatud suitsetamine või telefoniputkades lebavad telefoniraamatud, millest oli võimalik leida inimeste telefoninumbreid ning seejärel sealtsamast neile inimestele isegi helistada.

Muuseas, mulle tundub, et telefoniputkad võiksid tagasi tulla, sest lärmakatel tänavatel on hädasti vaja paiku, kuhu eralduda, et omaenese taskufoniga rahulikult rääkida. Me võiksime näiteks võtta taaskasutusse Londonis mahakantavad ilusad punased telefoniputkad – saaks hämara põhjamaise linnapildi erksamaks ja kasu oleks ka. Kahjuks kustaks nad kohe täis, selline kultuur on meil.

Pabertelekavasid täis ei kusta, aga nendega ei ole varsti vist tõesti enam midagi peale hakata. Kunagi oli teleleht, õigemini ajaleht nimega Televisioon. Ühest sellisest paberlehest ju täiesti piisaks, selle võiks lülitada oma tellimusse ükskõik millise väljaande tellijad, kes vähegi arvavad end pabertelekava vajavat.

Kui mõelda, kui palju ressurssi kulub sellele, et kõik lehed tuimalt telekava avaldada kütavad, siis tuleb hirm ja kole nahka. Võiks ju selle leheruumi kulutada inimeste harimisele ja rääkida näiteks raamatutest.

Inimesed veel teavad, misasjad raamatud on. Ja nad tahavad teada, mis raamatute sees on. Kirjutatagu siis ometi inimestele.