Tiina Laanem: Millal see kana siis pissib?

Eesti vanasõna ütleb, et laps räägib siis, kui kana pissib. Ühelt poolt tundub, et tänapäeval see ütlemine enam ei kehti, aga teisalt ei pruugi sugugi nii olla, eriti mis puudutab laste kaasamist neid puudutavate otsuste tegemisse.

Eesti vanasõna ütleb, et laps räägib siis, kui kana pissib. Ühelt poolt tundub, et tänapäeval see ütlemine enam ei kehti, aga teisalt ei pruugi sugugi nii olla, eriti mis puudutab laste kaasamist neid puudutavate otsuste tegemisse.

Uuemal ajal need mustrid mõneti muutusid, hakati üha rohkem rääkima laste õigustest, sealhulgas vajadusest neile sõna anda ja neid kuulata. Iroonilisel moel hakkas samal ajal allamäge veerema noorte eneseväljenduse oskus ja vähenema sõnavara, mille tingivad nii vähene lugemus kui arvutimaailm, kus suhtlus käib peamiselt lühilausete või emotikonide abil.

Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid on selgitanud vajadust kaasata last aruteludesse kas või ainuüksi seetõttu, et väike inimene tunneks end täisväärtusliku olendina, sest kui lapsepõlv kulgeb peamiselt käsutäitjana, siis kuidas võiks üldse eeldada, et kuulekast käsutäitjast saab äkitselt enesekindel kodanik? Kui sinult pole enne eriti küsitudki, mida sa sellest või tollest asjast arvad, siis võib vabalt juhtuda, et lased ka täiskasvanuna enda elu puudutavaid otsuseid teistel teha, mitte ei tee ise, veeretades sellega vastutusegi teiste peale, sest vastutus sünnib ju peamiselt läbi otsuste tegemise.