Toomas Paul: Milleks meile pühad?
See, kuidas eestlane, ka kõige vaesem, elab praeguses heaoluühiskonnas, erineb tunduvalt oludest sada aastat tagasi, 1913, mida nõukogude ajal kasutati majandusnäitajate jaoks nullmeridiaanina. Aga milline oli sunnismaise pärisorja olme suitsutares aastal 1813? Seda armetust on parem mitte kujutleda.
Ent kindel on see, et kõigil aegadel on helgeimad hetked olnud peod ja pühad. Lõbu oli laialt ka siis, kui polnud telerit ja Twitterit ning isegi elektrivalgust ei tuntud. Toona toodi kohevad jõuluõled rehetoa muldpõrandale ja mürati seal. Ja see ei ole jälle meil võimalik, linnakorterist ma ei räägigi – kokkupressitud õlepall on nagu keedetud muna, omletti sellest ei tee.
Multifunktsionaalsed
Kõik on kõigega seotud, ja pühad on osa kultuurist. Meie peost suhu elavad esivanemad unistasid jõuludest, et “siis saab oma käega ossi võtta”. Ja õhkasid: mis tsaaril viga, sööb iga päev seapekki ning rüüpab sularasva peale. Kus on ikka elu! Praegu paneb peekon puristama ja pead pöörama. Vuih!
Traditsioonilist rahvakalendrit iseloomustab tihe seos maarahva materiaalse kultuuri ja elatusaladega. Talvise pööripäeva paiku oli päevavalgust väga vähe. Jõuluaeg algas toomapäevaga, tahmatoomapäevaga, mil viimasedki ettevalmistused pühadeks pidid olema tehtud. Pühad lõppesid kahe nädala pärast, kolmekuningapäeval. Kalendritsüklina kestis jõuluaeg küünlapäevani (2. II), mis võistles tõnisepäevaga (17. I) taliharjapäeva tiitli pärast.
Majanduskalendri talvepoolitajana kehtis küünlapäeva kohta reegel: alles peab olema üks osa loomatoitu ja kaks osa inimese toiduvarudest. Sest – kari saab kevadel välistoidule, inimestel tuleb uudseviljani vastu pidada.
Ka kirikukalendris lõpetas küünlapäev jõuluaja. Läänesaartel, Lääne- ja Põhja-Eestis on küünlapäeva nimetatud viimaseks jõulupühaks. Küünlamaarjapäev tähistab Jeesuslapse 40 päeva pärast sündimist templisse toomist, nagu Moosese seadus nõudis: “Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks” (Lk 2:22j).
Nurganaisele tähendas see voli minna taas pühakotta, vabanemist ohtlikust, halbadele jõududele vastuvõtlikust seisundist. Küünlapäevaks nimetamise taga on legend, et kui Maarja lapsega templisse astus, süttisid seal küünlad iseenesest põlema. Siit küünalde pühitsemine, missa candelabrium katoliku kirikus. Valguse sümboolika.
Rahvakalendrisse on Neitsi Maarja elu arvukatest tähtpäevadest püsivama jälje jätnud viis: küünlapäev, paastumaarjapäev (25. III), heinamaarjapäev (2. VII), rukkimaarjapäev (15. VIII) ja ussimaarjapäev (8. IX). Maarja kultuse hiilgeaeg Maarjamaal jääb XV–XVI sajandisse.
Ent ka pärast reformatsiooni jäid maarjapäevad külanaistele pidupäevadeks, mil kodused käsitööd tuli kõrvale heita ja pääseti teistesse peredesse külla, laadale, kõrtsi mokalaata pidama ja puna jooma.
Need sajandeid kalendris püsinud aasta liigendajad, sealhulgas ürgkalendri juurtega küünlapäev, kaotasid oma sotsiaalmajandusliku tähtsuse XIX sajandil. Peastpeetavatel lugunädalatel polnud trükikalendrite ajastul praktilist otstarvet. Ja 1918. aasta kalendrireform – 1. veebruari asemel saabus kohe 14. veebruar – hägustas tähtpäevade kui fenoloogilise orientiiri kasutust ilmaennetes ja töögraafikus.
Kirikukalendris on jaanipäev Ristija Johannese sünnipäev. Aasta algas 25. märtsil ehk paastumaarjapäeval. Üheksa kuu pärast, 25. detsembril sündis Jee-sus. Teevalmistaja oli pool aastat vanem, tema sünnipäev on 24. juunil. “Tema peab kasvama, mina pean kahanema” (Jh 3:30). Ka siin on valguse sümboolika.
Kui esimese Eesti Vabariigi ajal vajati võidupüha, seati tingimuseks, et see olgu suvel. Näis, et sobib Võnnu lahing. Vabadussõja võitmise seisukohalt kõrvaline, aga sümbolina vägev – revanš parunitele. Kuigi Landeswehr oli olnud liitlane bolševike vastu sõdimas, kattes lõunarinnet.
Ja nii ta läks – rahvas pidas edasi jaanilaupäeva, tegi lõket ning käis sõnajalaõit otsimas, ja võiks öelda, pigem neelas sõjaväeparaadi alla. Lisandus vaid veel üks kiht suvise pööripäeva pidustustesse.
Äri religiooni küljes
Ellu jäävad multifunktsionaalsed pühad. Sõjajärgsetel aastatel oli jõulude tähistamine passiivse vastupanu osutamise märgiks. Näiteks – kuuseküünlaid tuli varuda aasta varem, sest kaubandusvõrku tohtis neid “paisata” alles 28. detsembril.
Välise kombestiku võtsid näärid edukalt üle. Nagu üks lorisalm nentis: “Näärivana, punanina, kus sa panid jõuluvana? Siberisse saatsid vist, sest ta polnud kommunist.”
Jõulukirikut ei olnud võimalik paraku millegagi asendada, ja nii andis just jõulukirikusse mineku üle valvamine vastalisuse võlu. Vargsi peetavatele jõuludele sugenes uus funktsioon – see püha sai tähtsaks meelsuse markerina.
Ent muutuste harjal 1988. aastal kandis ETV üle jõulujumalateenistuse. Kirjutasin järgmise aasta ajalehe Edasi rubriigis “Lugejaga vestleb” arutluse “Jõulud ja näärid”, kus tegin naiivse ettepaneku jätta pühade tööjaotus paigale. Kiusatus on iseennast tsiteerida: “Kui ühiskond on tõeliselt pluralistlik, siis ei ole võimalik, et kõik hakkaksid komando peale uskuma jõuluevangeeliumi ja rõõmustama Lunastaja sünnist. Igale peaks olema oma, ka neile, kes tahavad nääriööl harduses valada tina või käia rakette ja püsse paugutamas (muide, see Gruusiast pärit komme oli algselt kurjade vaimude peletamiseks). Miks peab tingel-tangel nüüdsest peale kandma jõulude nime?” (22.12.1989).
Eks ta oli lapselik lootus. Harras soov, et midagi jääks “pühaks”, Jumalale eraldatuks. Tuleb tunnistada, et sõja järel konserveeriti Ida-Euroopas religioon mingis mõttes, loomulikult seda selliseks kavandamata. Kui taunitavaid “usulisi vajadusi” tohtis “rahuldada” vaid kultushoones, siis oli see paik eriline. Sakraalne. Vaid valitutele.
Mul on kõrvus Usuasjade Nõukogu viimase voliniku Rein Ristlaane prohvetlikud sõnad, kui ta tuli ühele kontserdile Jaani kirikusse, mis oli muidugi rahvast pilgeni täis. Ta ütles mulle, et teil, kirikumeestel, ei maksa loota, et need, kes nüüd esimest korda üle kirikuukse julgevad astuda, järgmistel kordadel sama hingevärinat tundma jääksid.
Nii see on. Taasiseseisvumisajal oli küllalt neid, kes hoiatasid, et ei maksa edukalt toimivaid ühismajandeid lammutada kümnete tuhandete popsitalude õigusjärgsete pärijate järglastele tagastamiseks. Ei tule kõne alla, ülekohus tuleb heastada!
Nüüd see on siis heastatud. Lisaks mõisate varemetele ehivad maa-asulaid veneaegsed tondilossid. Ei tulnud pagulased mere tagant koju, küll aga pääseb noorrahvas siit marjamaadele.
Et ühiskonnas toimuvate protsesside mehhanismide paratamatust paremini mõista, heitkem veel kord pilk minevikku.
Äri on kogu aeg liibunud religiooni külge. Jeesus ajas rahavahetajad templi eesõuelt välja, aga ega nad kaugele ei läinud. Ka Eestis kaasnes XIII–XVI sajandi katoliku kiriku pühakute mälestuspäevade pühitsemisega aastalaat ehk kirmas või kirmes (sks Kirchmeß). Vaimulik ja majanduselu käsikäes. Kuid Rootsi aja luterluse meelest olid laadad labased ja taunimisväärsed. Väga värvikalt kirjeldab ja kirub neid vaga Balthasar Russow oma kroonikas.
Küsimus jääb ikkagi üles
Ja tulemus? Kui sümbioos usule ei kõlba, kolib kauplemine kiriku kõrvalt kaugemale, võttes kaasa nime “mess” (sks Messe, ld missa) – suur näituslaat.
Folklorist Mall Hiiemäe on tänavuse aasta detsembri Akadeemias üllitanud ülevaateartikli “Milleks meile küünlamaarjapäev?”. Ta jõuab järelduseni: oma suunitluselt rohkem elatusaladega seotud tähtpäevade hulka kuuluv küünlapäev ei leidnud kohta meelelahutuslikus seltsitegevuses ja ta elujõud sai otsa XX sajandil.
Tarbimisühiskonnas poodlemise kõrgajaks kujundatud jõulude jõulisusel on oma hind. Otseses ja kaudses mõttes. Inglise keeles toimuv areng on iseloomulik: senise Christmas (Christes masse) on asendanud Xmas – ja seda juba enne SMS-lühendite ajastut. Neutraalne X ei häiri uskmatut ega moslemit.
Just selle metamorfoosi tõttu ei ole jõuludel väljasuremist karta. Vastupidi – meedias vaetakse, kas jõulunädala võiks riigipühaks kuulutada (LP 14.12.). Korralikust töötegemisest ei saa aasta lõpul nagunii asja. Lastaks vähemalt kurnavast kingiotsimismaratoni stressist välja puhata!
Nii et küsimus jääb: milleks meile pühad?
