Tudengite “imeline” muutumine – sisuline

Väide, et tudengid on lollid ning iga aastaga jäävad lollimaks ja laisemaks, on õppejõudude hulgas levinud dogma.

Võimalik, et mõnel juhul vastab tõele, et tudengid ei viitsi enam hoolsalt õppida, kuid seda eba­kvaliteetse tasulise õppe, osaõppe jpm tõttu. Siiski, viimaste aastate jooksul on õppimises ja õpetamises toimunud mingi imeline pööre, eriti paistab see silma tudengite toimetamistes ja tegevustes, millest paljud õppejõud ei pruugi veel arugi saada.

Mis on siis tähtis?

Aastaid oma ametis töötanud õppejõud mäletavad kindlasti aegu, kus üliõpilastel oli kohustus võtta kindlaid aineid ja osaleda loengutes (osavõtu kontroll), eksamil vastamiseks pidi üliõpilane materjali pähe õppima (ja järgmiseks eksamiks selle kiiresti unustama), õppejõud luges materjale tihti paberilt (sageli olid need koltunud ja aastaid vanad lehed) maha.

Palun vabandust võrdluse eest, kuid ei saa ütlemata jätta, et üliõpilase pea oli kui prügikast ja õppejõud kui idamaa tark (mõneti ka kui papagoi). Nii see enam siiski pole.

Hiljutised masskõrghariduse “pärlid” pole ka kuigi ihaldatavad. Üle saja tudengiga loengurühmad põhjustasid kirjalike testeksamite levikut, milleks õppimine ei pruugi paljus erineda loengumaterjali kui telefoniraamatu päheõppimisest. Üliõpilastele etteantud kindlateemalised kirjalikud või suulised seminaritööd on selgelt õppejõu sunnimeetodiks üliõpilase õppima panemiseks. Sellega pole aga tudengid enam nõus.

Ma ei saa alljärgnevat üldistada kõikide erialade üliõpilaste kohta, kuid TÜ bioloogide ja geenitehnoloogide kohta saan seda teha küll.

Tudengite “imeline” muutumine ei piirdu loomulikult välimusega. Kui välimuse komponendiks lugeda pea igal tudengil loengus kaasas olevat sülearvutit, nutitelefoni või mõnda muud sarnast vidinat, siis see on tähtis. Mõni õppejõud püüab loengus need asjakesed ära keelata. Ettevõtmise edukusse ma ei usu, sest see oleks sama, kui tahaksime noorele interneti ära keelata. Tõsi, kui mõni tudeng oma tahvelarvutist loengu ajal ajalehte loeb või Delfi uudiseid uurib, võib see õppejõule muidugi närvidele käia.

Kuid milline siis see imeliselt muutunud tudeng välja näeb? Sellele on kaasa aidanud interneti tohutu kiire avardumine (slaidid, andmebaasid jms), avatud maailm, konkurents ja aeg kui kallis vara.

Esiteks, kuivõrd loengutest osavõtt pole kohustuslik, ei tohi loeng olla mahaloetav, vaid peab olema hästi illustreeritud, huvitav ja probleemipõhine, põhimaterjalid peavad olema internetis kättesaadavad ja iseõpitavad. Vastasel juhul üliõpilaste osavõtt iga loenguga väheneb ning suure tõenäosusega kaotab õppejõud lõpuks oma koha.

Teiseks, tark õppejõud annab üliõpilastele nimekirja paljudest seminari teemadest, millest tudeng saab ise teda enim huvitava valida. Sel puhul on mul kogemus, et üliõpilaste ettevalmistatud kirjalikud või suulised materjalid on viimastel aastatel ülimalt kõrge kvaliteediga (k.a materjalid slaididel).

Kolmandaks, üliõpilane hindab aega ja kvaliteeti. Nii üllatav, kui see ka pole, hindavad üliõpilased enda eksamivastuseid umbes poole palli võrra nõrgema hindega kui õppejõud. Suuline eksam on üliõpilasele raskem, kuid seda hinnatakse rohkem kui kirjalikku, sest suulisest eksamist on enam kasu, seal peab teadma asja sisu ja põhimõtteid, mitte üksikuid fakte.

Neljandaks, üliõpilane on aru saanud, et suulisel eksamil mahakirjutamisel pole mingit suurt efekti eksami soorituse edukusele. Mina luban ettevalmistusajal kasutada kõiki materjale ja abivahendeid. Küsimused on aga sellised, et noor peab oskama leida neile vastuseid, pealegi ollakse vastamisel neljakesi grupis, ning mina küsin vastuseid ja täiendusi neilt kõigilt, nii et ka teiste üliõpilaste küsimustele peab oskama vastata.

Teadmiste tase saab niiviisi kiiresti selgeks. Tuleb muidugi meeles pidada, et õppejõud ei pea hindama/karistama mitte niivõrd mitteteadmist, vaid oluline on aine mõistmine (karistatakse vale või rumalat vastust!).

Viiendaks, üliõpilased organiseeruvad. Hiljuti lõid noored bioteaduste üliõpilaste seltsi. Selle töögruppide tudengid analüüsivad vabatahtlikult õppekavasid, ainete sisu ja järgnevust, õppejõudude pädevust jms ning esitavad ettepanekud arutamiseks instituutidesse, teaduskonda.

Kõik peavad pingutama

See on reaalne elu, reaalne üliõpilaste tagasiside. Ja just nii saavadki loengu lugejad paremaks ning üliõpilased targemaks.

Lõpetuseks. Imeliste tudengite vastas saavad olla vaid imelised õppejõud. Õppejõu amet on raske. Kui tudeng leiab loengu ajal loenguga seonduva ilusa fakti internetist, siis ta seda õppejõult ka vahel küsib. See võib olla karm, õppejõule ootamatu ja suur väljakutse. Aga rõõm imeliselt muutunud tudengitest on ikkagi suur!