Tunnen uhkust, kõigest hoolimata!
Vabaduse nimel võideldes tundsime kokkukuulumistahet, hingelist ja vaimset ühtsust.
Meid sidusid ühised aated, milleks polnud ainult vabadus ja riiklik iseseisvus, vaid ka soov taaselustada nõukogude võimu ajal räsida saanud eetilised väärtused, eriti kodu ja pere nende endises tähenduses.
Ent mis meil pärast vabaduse kättevõitmist juhtus? Suure rõõmuga kaasnes kõikelubatavus, kus ei eksisteerinud mingeid takistusi ega norme.
Püsiväärtusi hakati hoopis lõhkuma, nimetades neid kodanlikeks, 19. sajandi iganditeks ja milleks kõigeks veel.
Paljud arvamusliidrid nimetasid vabaduse tähtsaimaks osaks mitte paiksust, mis pere ja koduga kaasnema peaks, vaid voli elada, kus tahes. Täna Lihulas, poole aasta pärast Võrus, aasta pärast Helsingis ja nii edasi.
Kas kala või võrk?
Mida see endaga kaasa tõi? Abielu, pere ja kodu hävitamise. Klantsajakirjade meelisteemadeks muutusid tuntud inimeste lahutused ja uue poiss- või tüdruksõbra leidmised.
Lapsed on sellise elustiili juures aga tüütu nähtus. Kui pole püsivat kodu ega perekonda, kujutavad igasugused titepudrud, mähkmed ja öised ärkamised endast üht lõputut õudust.
Nii lõhuti pere ja kodu mõisted veelgi põhjalikumalt ära, kui seda oli teinud nõukogude võim. Kusjuures sellist elulaadi reklaamiti lakkamatult kui uue vaba elu peamist sihti.
Inimese tõeliseks eesmärgiks pidi olema nautimine. Töö ega eneseteostus, pere loomine ega laste kasvatamine naudingu hulka ei kuulunud.
Kuid inimene ei ole ju oma mitmekümne tuhande aastasest tsivilisatsioonis elamisest hoolimata muutunud nii arukaks ja usaldatavaks, et ta saaks elada ilma teatud piiranguteta.
Üks neist piirangutest on töö – mõnikord küll ebameeldiv ja tüütu, kuid see seob inimese kohustustega, distsiplineerib teda.
Muidugi saab ka töö kõrvalt tegelda nautimisega – oleme seda alati teinud ja teeme ka praegu –, ent pelgalt naudingu seadmine elu suurimaks eesmärgiks on nii rumal mõte, et selle jaoks pole isegi sõnu.
Ma ei ole kuulnud, et mõni Eesti tipp-poliitikutest oleks lapsed, pere, kodu või töö pühaks kuulutanud. Nende sõnul on püha vaid omand.
Aga selline avameelne materialism ja omandi pühaduseks tunnistamine riigi poolt on liig mis liig. Milleks siis veel inimeste pärast muretseda?
Ka riigi enda mõiste ähmastub Eestis üha enam. Riik on loodud rahva talutavama kooselamise jaoks ning absoluutset võrdsust on seal mõttetu taga ajada. Selle saavutamine on võimatu, sest inimesed ei sünni võrdsena.
Hirm Moskva ees
Riigi kohus on neid ebavõrdsusi tasandada niipalju kui võimalik, inimesi aidata. Kahjuks teeb meie riik seda üha vähem. Loosung “Anna inimesele mitte kala, vaid võrk” on küll sügava tagamõttega, kuid kui inimene tõepoolest ei jaksa võrguga püüda, peab riik talle kala andma.
Minu rängast kriitikast hoolimata ei ole Eesti üldseis siiski lootusetu, isegi nüüd masus mitte. Meil, eriti vanemal põlvkonnal, on palju kogemusi veel hullematest olukordadest välja tulla, praegune kitsikus ja tükatine vaesus pole siin maal ju midagi uut.
Sellepärast usun ka eestlaste imelisse sitkusesse, mis aitab meil august välja tulla.
Kui meie kaugemasse ajalukku vaadata, siis näiteks Põhjasõda tõi kaasa rahvuse pea täieliku hävimise.
Tookord ei olnud inimestel töötu abiraha ega lastetoetust, vaid iga talumees pidi küünte ja mõistusega oma perel hingekest sees hoidma.
Ometi tulime ka toonasest olukorrast välja ja sellega võrreldes on meie praegune olukord ju lausa luksuslik.
Muidugi on aeg 400 aastaga muutunud, samuti inimeste vajadused ja tahtmised. Ometi on kõige selle juures tähtis inimeste tahe ja eneseusk.
Ka 18 aastat tagasi tegime seda, mida keegi ei uskunud – taastasime vägivallatu võitlusega oma riigi.
Mul on hästi meeles, kuidas Rahvarinde esimesel tegutsemis-
aastal voolas siia tohutult lääne ajakirjanikke, poliitikuid ja ühiskonnategelasi, et vaadata, mida need imelikud eestlased, kellest varem midagi kuulda polnud, nüüd õieti tahavad.
Vaid mõni üksik inimene tuli pärast suurema seltskonna lahkumist meie juurde ja poetas häbelikult: “Ma elan teile küll südames kaasa, kuid kahtlen ikkagi, et te vabaks saate.”
Aga üldiselt vaatas kogu lääs Moskva poole, kelle otsused olid neile meie saatusest tähtsamad.
Ka pärast meie iseseisvumise taastamist olid kõik lääne suurriigid vait ning ootasid, mida teeb Moskva. Alles siis, kui Jeltsin meile vabadusloa andis, taastasid teised riigid meiega diplomaatilised suhted.
Viletsus möödub
Selle kõige pärast ongi tõeline ime, et me suutsime end mõlemale poole seatud tõketest läbi murda ning vabaks saada. Muidugi ei läkitanud seda õnne meile Jehoova, vaid nägime ikka ise ränka vaeva.
Meil ka vedas, sest kui Moskvas poleks olnud riigipöördekatset, oleksime veel pikalt Gorbatšovi nööri otsas vaevelnud.
Selle katse esilekutsumises on meilgi oma osa – riigipöörajaid hirmutas kõige rohkem ju Baltikumi eraldumine, mis oleks andnud signaali teistelegi liiduvabariikidele.
Lõpuks nii ka juhtus, ent seda kardeti nagu tuld, sest Nõukogude Liidu säilimine ja ühtsus oli toona samasugune aamen, nagu praegu on tulumaks Reformierakonna jaoks – mida mingi hinna eest ei tohi puudutada.
Kõike seda arvestades olen mina optimist ja usun, et praegune viletsuste aeg möödub.
Kas me just täpselt sama rammusa söögilaua äärde istuma pääseme nagu 3–4 aastat tagasi, on iseküsimus, aga niisugust küllust pole meile vajagi. Saame ka vähemaga ära elatud.
Ma ei tea, milline on Eesti kahekümne aasta pärast, kuid tahaksin, et meie riiklus oleks tugev. Ja et inimesed armastaksid seda riiki ning oleksid rahul.
Ma ei usu, et kunagi saabub aeg, mil kõik elanikud end imehästi tunnevad – see on utoopia. Juba oma eluga rahul olemine oleks suur saavutus.
Soovin, et näeksime klants-ajakirjades tublisid pereemasid ja -isasid oma kodus, töökohas. Et neid ei eksponeeritaks ööklubides prassijate, kanepisuitsetajate ega abikaasade vahetajatena, vaid selliste inimestena, kes väärivad inimese kõrget nimetust.
Juba praegu peaksime tundma uhkust ja rõõmu oma riigi üle – mis võib olla veel parem tunne kui see, et suutsime saavutada vabaduse, millesse keegi ei uskunud! Mina olen küll selle üle väga uhke.
