Üllatused teevad meid oimetuks
Vanas arvutis olnud dokumentide lugemiseks läks vaja üht lisavidinat. Linnas käies sattusin suures kaubakeskuses asuvasse väikesesse arvutipoodi. Sain sealt vajaliku asja poolsada krooni odavamalt kui end kõige soodsamate arvutikaupade müügikohana reklaamivast kauplusteketist. Peale selle raputas üllatus noore müüjapoisi ülimalt heatahtlikust suhtumisest mind põhjalikult.
Noormees oli omaalgatuslikult nii lahke, et võttis kruvikeeraja kätte ja raiskas mõne minuti sellele, et saaksin kodus vana arvuti kõvaketta probleemideta uue masina külge ühendada. Eks ma oleks ju ka ise nende pisikeste kruvide keeramisega hakkama saanud, kuid suurepärane klienditeenindus oleks siis kogemata jäänud. Sellesse poodi lähen ma arvutimurede korral kindlasti tagasi!
Karistuseta kuritegu, riidlemisest rääkimata
Möödunud nädalal avastasin laenutatud jalgrattal ringi sõites Vormsi saart. Külastasin üht head sõpra, nautisin poest ostetud jäätise ja küüslauguleivaga Püha Olavi kiriku iidse kiviaia ääres istudes piknikku ning vahtisin mööda kruusateid kimades, kael õieli, vormsilaste koduaedadesse.
Ühel hetkel leidsin end aga kõhuli, koos rattaga. Minul endal polnud suurt häda midagi, aga mu sõiduriista esiratas sai kannatada. Pidin oma teekonna jätkamiseks esipiduri kaks osa teineteise küljest lahti ühendama. Õnneks oli seda ülilihtne teha.
Oma rattasõidu viimasel seitsmel kilomeetril ma muust ei mõelnudki, kui sellest, mida laenutajale vigast ratast üle andes öelda. Peale pikka arupidamist iseendaga otsustasin ausa ülestunnistuse kasuks.
Ja oh imet! – laenutusega tegelnud vanem meesterahvas ei riielnudki minuga. Kahjutasu ta ka ei nõudnud. Hoopis naeratas ja ütles, et mul läks isegi hästi – mõni turist on kaheksaks kukkunud nii laenuks antud tranduleti mõlemad rattad kui ka iseenda pealekauba. Aitasin mehel krussis esiratta sirgema vastu vahetada ja lehvitasin hiljem praamile minnes tänulikult.
Heade sõnade ütlemist ei maksa häbeneda
Hiljuti pidasime terve külaga pidu. Tähistasime 720 aasta möödumist päevast, mil Taani kuningas Erik VI esmakordselt Juminda küla nime ürikusse kirja pani. Keskpäeval alanud ja keskööl lõppenud pidu oli tore, kiitsid nii oma küla inimesed kui ka külalised.
Veel mitu päeva pärast peo lõppemist helises mu telefon vähemalt paar korda päevas selleks, et saaksin vastu võtta järjekordse kõne mõnelt täiesti võõralt inimeselt, kes külarahvast peo eest tänada soovis. Iga korraga läks soe tunne südames suuremaks.
Neile väikestele episoodidele tagasi mõeldes saan aru, et meil on kogu aeg millestki puudus: tööst, rahast, ajast, õnnest. Seda, mida jagub mõõtmatult – headust – , kasutame me koledal kombel kitsilt, justkui oleks see loetud või mõõdetud. Kui keegi oma headuse varasalve kaane harjumatult avali kergitab, oleme üllatusest oimetud.
