Unarul ussisõnad

Kasutasin tänavu ühes kirjatükis sõna “küdima”, mida arvasin kirjakeelseks. Tähendamaks aegamisi (näiteks kuivanud puulehtede hunnikus) miilava tule tegevust, mis jahedamatel vaiksetel kevad- või sügisõhtutel koos mullaga levitab ümbruskonda hõljuma meeldivat lõhnasegu.

Aga toimetaja ütles, et lugejad ilmselt ei tea, mida sõna “küdima” tähendab. See oli mulle üllatus – mahalangenud lehtede hunnikus tasapisi edeneva tuleleegi tegevuse kirjeldamiseks ma muud sõna ei teagi. Tundsin end aletegemise aegadest XXI sajandisse potsatanult.

Helistasin mitmele mitmendat põlve linnaelanikust tuttavale. Selgus, et minu kirjeldatud nähtust on nemadki pargis tähele pannud. Kuid mingit erilist sõna taolise põlemise kirjeldamiseks nad ei teadnud. Taipasin – tegu on järjekordse hääbuva minevikusõnaga. Sõnaga, mida linnastunud eestimaalased enam ei vaja. Murdesõnaga.

Vanad teadmised visatakse muuseumi

Kui algklassides käies elasin Kuressaares, oskasin vahet teha sõrulaste, muhulaste ning mitut liiki saarlaste kõnepruugil. Ilmselt oskasin siis kõnelda Kuressaare ümbruse murdes, mis minu arust oli kirjakeelega üpris sarnane. Praegu ma aktiivselt ühtki Saaremaa murdekeelt enam kõnelda ei oska. Aru veel saan ja laulvat kõnemeloodiat Tallinnas laulupeol märkan.

Paljusid õrnemaid varjundeid looduses tänane asjalik inimene enam ei vaja. Ega märkagi. Nagu paljusid vanu tööriistugi, mille otstarvet saab vahel hulganisti lausa mõistatada. Vanu sõnu asendavad uued, uutele inimestele vajalikumad. Vanad teadmised heidetakse muuseumide sahtlitesse-karpidesse-riiulitele. Kui noorem põlvkond pärib-ostab maja, on kujunenud normaalseks tavaks, et tellitakse hiiglasuur konteiner, kuhu kaduvikku läinud inimeste asjad kasutuna rändavad – dokumendid, fotod, raamatud. Ikka selleks, et teha ruumi euroremondi kipsplaadile ning hetkemoe esemetele.

Koos inimestega kaovad ka mälestused

Kui maakohas suguvõsa hääbub ja saabuvad uued omanikud, kaovad kadunukeste kaasteelistena maatükkidelt enamasti olematusse ka senised kohalike pisikohtade asukohti tähistavad nimed. Pole enam mäletavaid inimesi, pole ka põhjust rohu sees varitsevat raudkivi eraldi nimega põlistada. Mis sest et tema vastu vähemalt kümne põlvkonna poisid lapsepõlves oma varbaid valusasti ära löönud. Kolmanda põlve uusi jõukaid linlasi see ei häiri. Nad tulevad ja ehitavad lihtsalt looduslikult kaunisse paika oma suvekodu.

Tallinnas elab juba kümneid neiusid, kes ei tea, mis vahe on jääral ja oinal või pullil ning härjal. Mära ning täkku peavad nad pelgalt roppudeks sõimusõnadeks.

Aastate kulg ja elumuutused raspeldavad linnastuvalt eesti kõnekeelelt kõõmana maha tarbetuks muutunud sõnu. Põline linnainimene unustab tasapisi külainimestele vajalikud sõnad-oskused. Nagu nood kunagi minetasid metsainimese teadmised. Mina ussisõnu ei vaja ega kasuta, kuigi Saaremaalt Pähkla külast Hendriku talust üks mees need mulle kinkis. Linnainimene ei karda enam haldjaid-näkke, vaid hammustavaid metspuuke. Kui linlane kohtab oma suvemaja esikus pisikest kõrvaharki, paiskub sageli tema huulilt valla vali hirmukisa.