Urmas Paet: Euroopa ei tohi muutuda äärmuslaste pantvangiks

Pühapäev oli juba ei tea mitmes kord viimastel nädalatel, kui erakorraliselt kogunesid Euroopa Liidu riikide juhid, rahandusministrid ja/või muud asjamehed. Seni oli Kreeka vasakpopulistide valitsus kõigi teiste Euroopa riikide juhte lihtsalt oma tahtmist mööda Brüsselisse ja tagasi loksutanud. Viis kuud kõnelusi ei andnud mingit tulemust, välja arvatud Kreeka populistliku referendumi, mille peaeesmärk oli peaminister Tsiprase ja tema partei toetuse demonstratsioon, ning mulje, et Kreeka praegustel juhtidel on justkui võimalus kogu Euroopa edasist saatust määrata. See siiski kaugeltki nii ei ole.

Järgmiseks tähtajaks, mil Kreeka võlakriisi lahendada, oligi määratud möödunud pühapäev. Selleks, et kogu protsessist ja selles osalejatest mingigi tõsiseltvõetavus säiliks, oli vaja otsust. Selget otsust, kas Kreeka hakkab muutusi tegema ja võtab suuna euro kriteeriumite täitmisele või lahkub eurotsoonist koos kõigi võlgadega, mis on vaja ikka tagasi maksta. Edasine venitamine midagi paremaks ei tee.

Muidugi on oluline, et kokkulepe esmaspäeva hommikul saavutati. Grexit oleks õudus ennekõike Kreeka inimestele, aga ka Euroopa Liidule tervikuna. Samas pole siiski veel midagi lõplikku. Tõe kriteerium on teatavasti praktika ning enne Kreeka tegelikke järgmisi samme ei saa milleski kindel olla.

Viimastel kuudel nähtud Kreeka käitumine ja ka kolmapäevane Tsiprase esinemine Euroopa Parlamendi ees tegid täiesti selgeks, et jutt ei olnud seni ennekõike arvudest, summadest, tehnilistest kriteeriumitest. Kreeka praeguse valitsuse ja muu Euroopa Liidu vahel on suur erinevus põhimõttelistes hoiakutes. Nii süüdistas Tsipras Kreeka võlakriisis peamiselt muud Euroopat, nõudis Kreeka võlgade olulises osas korstnasse kirjutamist ning Kreekale ettekirjutuste tegemise lõpetamist. Seega sai kinnitust see, mis oli päris selge ka referendumi väljakuulutamisega, et Kreeka praeguse valitsuse eelistuste hulka ei kuulu laenude maksmisega seni kokkulepitud moel jätkata ega ka tõsiste reformide tegemine, et riigi rahandust taas jalgele saada.

Samas on jätkunud süüdistusi nende riikide aadressil, kes viimase viie aasta jooksul on Kreekat toetanud ja aidanud, tihti ka oma sisemaiste pingete kasvu hinnaga. Mitu Kreekast madalama elatustasemega riiki on Kreekat aidanud, sest on leidnud, et nii on õige. Ja nüüd saanud tauks selle ebaõiglase süüdistustejada.

Euroopa riikide liidrid ei saa praeguses olukorras Kreeka valitsuse väljapressimisele järele anda. Ei tohi Kreeka vasakpopulistides süvendada valet arusaama ja enesekindlust, et neil on hoovad kogu Euroopale palju muret teha. Kindlasti ei saa tänases olukorras rääkida võlgade vähendamisest.

Lisaks peab meeles hoidma, et valitsused tulevad ja lähevad ka Kreekas. Kui ka praeguse valitsusega ei ole siiski võimalik mõistuspärast koostööd teha, siis küll tuleb järgmine. Lõppude lõpuks kannatab praegusest olukorrast ja oma valitsuse käitumisest ennekõike suur osa Kreeka rahvast. Pangad on ikka kinni, keegi ei tea, millal need avatakse. Eurotsoonist lahkumine lööks kõige valusamini paraku tavalisi kreeklasi, kellest pisut rohkem kui 60% avaldas nädal tagasi referendumil Tsiprase toimetamistele toetust...

Selleks, et üldse kuidagigi järjel püsida vajaks Kreeka lähiajal veel 50-55 miljardit eurot. Laenukoormus on juba üle 300 miljardi. Seega isegi ilma pahade kreeditorideta peaks olema selge, et ülejõu elamine jätkub, kuid ometi ei olnud Kreeka valitsus viimase hetkeni valmis ei pensioni- ega maksureformiks. Vaid rääkis laenuandajatest ja Kreekat viimasel viiel aastal toetanutest kui väljapressijatest ja terroristidest.

Mis on aga Tsiprase plaan B - on olnud arusaamatu, aga ka teadmata. Ühtegi adekvaatset muud kava, mis Kreeka olukorda parandaks, on aga tegelikult võimatu ette kujutada. Sellist kava tänapäeva maailmas ei saa lihtsalt olla. Ilmselt sai pühapäeva ööks sellest lõpuks aru ka Tsipras.

Seega Eesti ja teiste Euroopa Liidu liidrite positsioon peab olema jätkuvalt selge. Otsuste tegemise aeg on käes - Kreeka kas alustab reformidega või lahkub eurotsoonist, kui tingimusi ei täida ega kavatsegi täita. Võlgu korstnasse kirjutada pole võimalik. Kreeka peab austama teiste, seal hulgas temast vaesemate riikide pingutusi Kreeka aitamisel. Ja kõige selle juures tuleb meeles pidada, et see pole ajaloo lõpp. Valitsused tulevad ja lähevad ning terve mõistuse osakaal ka riigiasjade ajamisel on mõnikord kõikuv.

Euroopa ei tohi olla äärmuslaste pantvang, kes püüavad ka liikmesriike üksteise vastu ässitada. Ka see on loodetavasti viimaste kuude üks õppetunde.