Urmo Kübar: Grupimõtlemine kui sipelgate surmaring
Esimene nädal tõi Rahvakogu veebilehele 666 ettepanekut. Isegi kui üksteist kordavad maha arvata, siis ikkagi üle paarisaja mõtte, kuidas demokraatiat Eestis tugevamaks muuta.
“Elu ei ole peente kommete kool. Igaüks kõneleb nii, nagu oskab,” kirjutas Jaroslav Hašek “Vahva sõdur Švejki” esimese osa järelsõnas, ilmselt aimates, kuidas tema kangelaste sõnavara 1920ndate peenemaid lugejaid õhku ahmima paneb. Praegune kõigega harjunud lugeja kergitab mõistagi imestunult kulmu hoopis autori sellise vabanduse peale.
Kuid üks asi on lugeda romaanis Karika kõrtsi peremeest Paliveci nentimas, et kärbsed sittusid keisrihärra pildi täis, hoopis muu, kui sama lugeja Rahvakogu.ee lehel tehtud demokraatiaedendamise ettepanekut kostitab teine arvaja kommentaariga “jabur mõte”. “Oota, mis mõttes tuled sa mulle ütlema, et minu jutt on jabur?” tõmbuvad ta käed siis rusikasse. “Vaata, millised su oma ettepanekud on! Ja üldse...”
Autorite ring on lai
Rahvakogu esimene nädal tõi veebilehele 666 ettepanekut, neist üle 2/3 on seotud lehe põhiteemade, erakondade töö ja nende rahastamisega, valimiste ning muude poliitikas kaasa rääkimise võimalustega. Kas partei asutamine peaks olema lihtsam? Kas parteide riigipoolne rahastamine peaks olema seotud nende liikmemaksude kogumisega või tuleks see sootuks kaotada? Kas valimisreklaame peaks piirama? Kuidas ära hoida “peibutuspartide” kandideerimist, kes ei plaanigi valitavas kogus tööle hakata? Kas valimisnimekirjades tuleks seadusega nõuda võrdselt naisi ja mehi? Ja nii edasi, ja nii edasi.
Kui ka üksteist kordavad ettepanekud maha arvata, siis ikkagi üle paarisaja mõtte, kuidas demokraatiat Eestis tugevamaks muuta. Autorite seas on nii endiseid kui ka praeguseid poliitikuid, vabaühenduste juhte, ajakirjanikke, teadlasi, peamiselt aga inimesed, kelle nimi väljaspool nende tutvuskonda midagi ei ütle.
Ning muidugi ei ole tahtmise korral ettepanekute seast raske noppida neid, mis seisavad demokraatiast kaunis kaugel, olgu siis näiteks soov avaldada poliitikute isiklikud kirjavahetused, telefonikõned ja pangaväljavõtted ning ka nende lähisugulaste välissõidud. Või teha avalikuks, kelle poolt keegi valimistel hääletas. Või jätta valimisõigus ainult lastega peredele.
Muidugi leidub ka ettepanekuid seaduste muutmiseks, mis tegelikult juba ammu muudetud. Kõige viljakam autor tuleb iga päev välja kümmekonna uue uitmõttega, pool teksti trükitähtedes, mida veebitekstides loetakse karjumiseks. “Tüüpiline Delfi kommentaarium,” kostis mu tuttav, ühe külaseltsi eestvedaja oma esimese ja tema sõnul viimaseks jääva Rahvakogu-külastuse järel.
Jah, teadagi on meil mugavam suhelda inimestega, kes mõtlevad ja räägivad enam-vähem samamoodi kui me ise: ei ole liiga palju targemad ega ka rumalamad. Kuid selline kapseldumine mugavatesse suhtlusringkondadesse ning kontakti kaotamine ülejäänutega, “tegeliku eluga”, on ju see, mida me poliitikutele ja ametnikele nii tihti ette heidame.
See ei ole üksnes küsimus sellest, kui lihtne või raske meil kodanikena on oma – enda meelest ju ikka arukaid – mõtteid võimulolijatele kuuldavaks teha. Sipelgate maailmas on teada nähtus nimega surmaring: kaotades mingil põhjusel kodutee, hakkavad nad kulgema ringiratast. Iga sipelgas järgneb oma eesolijale ning sedasi tiirutavad nad seni, kuni kurnatusest hukkuvad. 1921. aastal vaatles Ameerika looduseuurija Wil-liam Beebe Guajaanas üht sellist 365meetrise läbimõõduga ringi, mida mööda sipelgad kaks päeva kulgesid, enne kui enamik neist surnult maha jäi.
Inimeste seas on sarnaseks nähtuseks grupimõtlemine, kus suurem või väiksem üksteist hästi mõistev seltskond kas mugavusest, meeldimissoovist või ka lihtsalt teadmatusest minetab võime leida üles plaanide nõrku kohti, vastuargumente, mõelda teistsugustele variantidele. Sisuliselt tammutakse üksteisele takka kiites samamoodi ringiratast.
Rahvahulkade tarkus, kus koos ollakse arukamad kui ükski osaleja eraldi, hakkab tööle siis, kui kokku saavad eri teadmiste ja kogemustega inimesed ning on loodud head tingimused aruteluks. See tähendab piisavat, neutraalses, aga selges sõnastuses infot, samuti aega ja teadmist osalemise olulisusest (tingimused, mida näiteks valimiskampaaniad pigem ei paku, v.a aeg). Ja kindlasti sõbralikku aruteluõhkkonda, kus pole vaja hirmunult oma seisukoha eest võidelda nagu pahatihti huvigruppide läbirääkimistel.
Ei soodusta dialoogi
Rahvakogu veebileht kõiki neid võimalusi ei paku. Kuna seal osalejad “valivad” end ise, võib arvata, et nad esindavad pigem häälekamat ja veebiarutelude harjumusega osa ühiskonnast. Avanädal andis ka õppetunni, et veebileht ei soodusta väga ideedevahelist dialoogi. Ent praeguses etapis, kus eesmärk on olemasolevatest ideedest võimalikult paljude edasisteks aruteludeks “lauale toomine”, pole need puudused ka probleemiks.
Veebruaris seisab ees tehtud ettepanekute süstematiseerimine ning nende plusside-miinuste vaagimine esmalt ekspertide poolt, kelle tööd on seejärel veel soovijatel võimalik täiendada, ning siis juba arutelupäevad eelistatumate lahenduste selgitamiseks.
