Usk vanasse heasse aitab imesid näha
Tänapäeval on nii raske rebida end lahti helendavate ekraanide eest, astuda välja saja kümnest argitoimetusest ja leida aega iseendasse vaatamiseks. Inimesed justkui tormaksid kuhugi otse edasi, kuskile horisontaaldimensioonidesse – nii palju on vaja teada, nii palju on vaja korraga teha, nii palju on vaja korraga näha.
Jääb mulje, nagu me teaks... Kogu maailm mahub ju pihku. Ja lõpuks, kui on palju raha, võib minna armastust õppima. Kursusi on igale maitsele. Kas see ongi tegelikkus? Laseme infotuulel end kanda nagu umbrohuseemnekest!
Aga kas ei ärata meis aukartust vana võimas puu, kes on vastu pidanud aastasadade tuultele? Kes julgeks sellisele auväärsele sambana seisjale saehambaid näidata?
Püüdlus kuskile kõrgele
Vanal hallil ajal, kui inimesed ei tundnud televiisorit, arvuteid, telefone ega raadioid, elati loodusega käsikäes rasket tööd tehes. Sinna juurde kuulusid loomuliku osana laul, maagilised toimingud, kooskõla leidmine end ümbritsevaga. Missugune võis olla meie esivanem, see muistne inimene?
Ma ei hakka siinkohal romantiseerima – ta oli üsna samasugune nagu praegune inimene. Meie ürgloomus on midagi sellist, mis ei muutu. Ihad, soovid, unistused... Need on tugevad jõud, mis viivad elu edasi.
Läbi kannatuste toimuvad muutused ja alati on püüeldud jumaliku poole. Sel hallil ajal olid imed tavalised. Vahest ehk sellepärast, et Kuu peal polnud keegi käinud, naftat polnud keegi puurinud, DNAd polnud keegi uurinud...
Nüüdseks on see kõik tehtud, aga kas me teame sellepärast ka rohkem? Tegelikult oleme paljutki hoopis unustanud ja nii mõnedki uksed on sulgunud. Universum on lõputu ja tõe teadmine võimatu. Seega, niikaua kui kestab inimkond, juhtub ikka imesid.
Võngume siin üheskoos kosmilises rütmis, ja ühel hetkel ringiga tagasi jõudes avastame jälle unustatud vana. Peame tundma ajalugu, et osata end määratleda olevikus. Nii enda kui rahva minevikku tuleb suhtuda võimalikult objektiivselt ja erapooletult, et mitte langeda “tontide” küüsi, sest ajalool on kalduvus moonduda ja painama jääda.
Kodu kallis pärandus
Ühe põlvkonna eluiga on lühike, aga iga uus põlvkond püüdleb uuenduste poole ja toob kaasa midagi revolutsioonilist.
Õitsev heinamaa,
mis eemalt vaadates tuule käes
lainetab,
iga õis kordumatult ilus...
et siis järgmisel aastal jälle
õitseda.
Kodust saame pärandina kaasa emakeele, märgisüsteemi, mis aitab orienteeruda ja iseendaks jääda. Keelel on omadus võõraid enda katuse alla võtta, kuid siis külalisi endale meele- ja suupäraseks painutada. Nii jääb ta ellu.
Keeles olevatest märkidest kujunevad sümbolid. Mida paremini mõistame sümbolite tähendust, seda paremini suudame end arusaadavaks teha ja maailmaga suhestuda. Igas kultuuris on oma sümbolid, ja kõrvalseisjale, kes konkreetset taustsüsteemi ei tunne, ei ütle need midagi.
Varasuve videvikutundidel
rääksuvad heinamaadel
rukkiräägud...
Köeb saun ja eeskojas
levib värskete jaanivihtade
magus hõng.
Hmm... Mida ütleb see etiooplasele, isegi kui see tema emakeelde tõlkida, kui see üldse võimalik on? Meil on ju oma rahva mälu ja alateadvus, mis ei saa aafriklase omaga kunagi ühine olla.
Eestlased on siin Läänemere rannikul, looduslikult üsna mitmekesises ja soodsas paigas tuhandeid aastaid paiksed olnud. Käisime kalal ja jahil, tundsime taimi ja ravisime nendega. Teadsime, et sõnal on vägi, laulsime ja loitsisime tööde ning elu edendamiseks. Oskasime lugeda looduse märke, teadjad mõistsid suunata loodusjõude.
Usk, maagilised märgid ja rituaalid on võtmed avamaks teispoolsuse uksi, kuid seda alles siis, kui selleks valmis oleme.
Tartu Kirjandusmuuseumis on peidus varandus, mida pole ühelgi teisel rahval – vanad laulud, muinasjutud ja pillilood. Väike osa neist hakkab vaikselt ellu ärkama, kuid suur osa alles uinub, kuna traditsioon on katkenud.
Lõbusad naabri kassid on lõngakerad sassi ajanud ja vähe leidub neid, kes viitsivad kerad taas lahti harutada. Need on lood, mis kestnud sajandeid – küll varieerudes, kuid teatud reegleid järgides omal moel siiski muutumatuna püsinud.
Neid tõelise tunnetusega lauldes ja edasi jutustades kaovad aeg ja ruum.
Võid rännata teise ilma, kus minevik, olevik ja tulevik saavad kokku üheks igavikuks, kus põimuvad tegelikkus ning unenäod.
Regilaulu monotoonses viisis ja korduvas rütmis peegeldub loomulikkus, lihtsus, puhtus. Need on läänemeresoomlastele ainuomased rütmid, mis keelega tihedalt seotud.
Õnn käsi mulda pista
Meile on elamiseks antud imeline planeet, kuid siin toime tulemiseks läheb vaja arukust, et hoida mitmekesisust. Inimene vajab oma ellu usku, rituaale ja pühadust, et leida endas selgus ja loomulikkus.
Kõik on pidevas muutumises ja näiteks rahvakalendri tähtpäevi ei saa ega polegi mõtet täpselt niimoodi tähistada, nagu seda tehti varem. Oluline on, et mingi konkreetne püha leiaks iga inimese jaoks tähenduse ning vastavad rituaalid oleksid mõtestatud. Et tehtaks neid riitusi, mis on konkreetses ajas vajalikud.
Kohe on käes aasta kauneim öö – jaaniöö. See on looduse vägevaim aeg, õhus on õitsemise hõngu, puude ja põõsaste all, rohus ja mullas on sagimist.
Elan maal, olen siin üles kasvanud ja tunnen end siin loomuliku osana. Mul on õnn pea iga päev käsi mulda pista ja näha aiavilja imelist kosumist.
Mailma kulda ei ma ihkä,
om küllält rikkit, kes ikeve.
Sulle ütle sõnu nii lihtsit,
tunne laulust mõnu,
sa kuulatet.
Süütame pühad lõkked, et esmalt kas või lihtsalt tulle vaadata ja järele mõelda. Alati on põhjus ja tagajärg. Iga sõna ja tegu kannab väge, mis muudab maailma ja kujundab sinu enda
saatust.
Inimene kannab vastutust oma lähedaste, kogukonna, rahva, riigi ja kogu maailma ees. Kui vaid tahame, võime kasvada kõrgustesse nagu puu, mille juuri toidavad esivanemate pühitsetud allikad, ja okstes, mis kõrguvad päikese poole, kus laulavad linnud ja tuul.
Uskuge ikka imedesse. Mis siis, et sõnajalg paljuneb eostega ning nende õisi näevad vaid üksikud õnnelikud.
